ANALÜÜS: Eesti valitsus ei tegele piisavalt inimeste vaesuse probleemiga

Jõuame viie rikkaima riigi hulka, on kuulutanud reformierakondlasest peaminister, mis on meie eesmärk. Millist rikkust ta aga silmas pidas? Kas rikkus on see, kui väike posu rahvast saab kopsaka osa sissetulekust enda kätte? Ja riik on seda rikkam mida rohkem see punt enda kätte saab? Või kas riigi rikkus on see, kui meil ei ole enam allapoole vaesuspiiri elavaid inimesi? Ja meie edukust näitab see, kuivõrd me suudame nende arvu kahandada?

Eesti valitsus ei ole seda oma rikkuse teemat kuigi selgelt lahti rääkinud, mistõttu võib järeldada, et soovitakse ikka, et pü­si­ma jääks status quo, ainult ehk veidi rikkalikumas kastmes. Igal juhul eraldi juttu vaesuse tõrjumisest me siiani kuulnud ei ole ja konkreetseid tegusid näinud kah mitte.

Vaadates ringi, mida teeb enamik Euroopa riike, siis juba mitmed head aastad on just vaesuse likvideerimine seatud oma peamiseks sihiks. Seda ka näiteks suurriikides nagu Inglismaa, rääkimata Põhjamaadest, kus selles vallas on ka juba suuri edusamme tehtud ehk vähendatud on kõige rikkamate ja kõige vaesemate ühiskonnaliikmete sissetulekute vahet.

Brittide leiboristide valitsuse üks peamisi valimislubadusi on olnud vaesuse likvideerimine, erilist rõhku on pannud nad just laste kui ühe peamise vaesuse riskirühmaga tegelemisele. Kuigi ka neil on olnud viimasel ajal tagasilööke, siis valitsus ongi seda ise kahetsusega tunnistanud: oleme läbi kukkunud ühe oma peamise lubadusega. Oluline on, et see on seatud endale avalikult sihiks, sellega tegeletakse, nüüd veel veendunumalt kui eales varem selle vajalikkuses. Ees­märgiks on seatud sotsiaalne mobiilsus, et vaestest oludest pärit inimestel oleks võimalik sealt välja rabeleda.

Eestis on käes kriis. Töötuid oli juba septembriks üle saja tuhande ja nende arv kasvab endiselt jõudsalt. Suurtes raskustes elab enda sõnul seetõttu juba 158 000 inimest, mõningates raskustes 375 000 inimest.

Seega peame me küsima, kas Eesti valitsus on teinud kõik, et ennetada majanduskriisiga kaas­neda võivat suurt vaeste inimeste arvu kasvu ja pika­aegsete töötute arvu kasvu?

Kuid enne veel vaadakem, mida on tehtud ennetavalt, kuidas on kogutud puhvrit selle raske aja üle elamiseks.

Millised olid poliitilised valikud majandusliku õitsengu tipp­ajal? 2007. aastal elas suhtelises vaesuses ikkagi viiendik inimesi, nagu varemgi – vaesus ei vähenenud. Mis tähendab, et kuigi rikkust koguti, ei mõjutanud see kaugeltki ühtviisi kõigi toimetulekut. Üksikvanemaga leibkondades ja lastega peredes, kus lapsevanemad tööl ei käi, vaesus hoopis tõusis.

Euroopa Liidus saavutasime ühe ebavõrdsema riigi staatuse, kuna meie rikkamate ja vaesemate inimeste sissetulekute vahe on viiekordne. Sotsiaalteadlased hoiatasid inimarengu aruannet esitledes, et selline asjade seis majandusele kasuks ei tule.

Seesama valitsus võttis vastu ka uue töölepinguseaduse, millega tehti lihtsamaks inimeste lahti laskmine ja samal ajal vähendati töötuskindlustushüvitise saajate ringi ja selle saamise pikkust. Mis oli selge hoop just vaesemale töötajaskonnale. Näiteks n-ö tööandjaga kokkuleppel töölt lahkunutele oleks ju praegu samuti olnud hüvitisest abi. Sellest seadusest on nüüd puudutatud kõik inimesed, kelle hüvitisi kärbiti ja kes nüüd palju varem igasugusest tagatisest ilma on.

Selline oli ettevalmistus rasketeks aegadeks.

Siis olid rasked ajad käes ja läks kärpimiseks. Kogu selle protsessi ajal ei olnud kuulda, et valitsus oleks igat erinevat kärpeotsust tehes vaaginud seda ikka kõigepealt selle nurga alt, kui palju töökohti sellega kaotatakse ja millised on mõjud kõige vaesematele inimestele.

Jälg kogu ülejäänud eluks

Näiteks oli vaja haigekassa eel­arvet kärpida. Lahendusena näh­ti kohe, et esimeste haigus­päevade eest peab maksma inimene ise. Kellele on see kõige suurem põnts? Loomulikult inimestele, kes oma kuupalgaga ots otsaga kokku tulevad. Ja riburadapidi tulid kõiksugu teised tervishoiukärped.

Ja muidugi otsustas valitsus tõsta nii otseseid kui ka kaudseid makse: aktsiisi- ja käibemaksutõusud, kaalumata jällegi, kuivõrd need mõjutavad näiteks eraldi vaadatuna vaeseid, töötuid või lastega peresid. Näiteks ka esimese lapse pealt kaotati tulumaksuvabastus. Valitsus nägi neid otsuseid ainukeste või­malike lahendustena, pakkumata midagi vähekindlustatud inimestele tasakaaluks, arvestades, et nemad ei saaks kõige suuremat hoopi. Mingit tasakaalustavat maksesüsteemi näiteks.

Mõte, et majanduskriisi ajal võiks lapsetoetusi tõsta, mõjub praeguses valitsuse mõtlemismallis muidugi arulagedusena. Kuid vaadakem, mida näitavad konkreetsed analüüside numbrid riigis, kus sellele mõeldakse. Inglismaal leitakse, et vaja on lisada praegusel raskel ajal eelarves veel 4 miljardit naela laste vaesuse vastase programmi tarvis. Sest arvutused näitavad, et kui seda ei tehta, tuleb brittidel hakata maksma 25 miljardit naela aastas nende kulutuste tõttu, mis tekivad, kui praegu vaestes peredes hätta sattunud lastel läheb koolis halvasti, nad on täiskasvanutena töötud ja satuvad pahuksisse seadusega. Inglismaal on mõistetud, et töötus on tekitanud vaesuse kriisi, mis jätab lastele jälje terveks nende eluks ja läheb peale selle ka tervele ühiskonnale lõppkokku­võttes märkimisväärselt rohkem maksma.

„Vaesusevastane poliitika Eestis puudub,” tõdes Tartu ülikooli lektor, sotsioloog Avo Trumm. „Kui räägime kriiside ennetamisest, siis peamine reegel on see, et headel aegadel kogutakse rohkem sotsiaalkindlustusfondidesse. Mõtlemine on, et kui on head ajad, siis tõsta makse, ja kui rasked ajad, siis maksta makse välja. Eestis on puhver aga väike,” märkis Trumm.

„Sellele, kuidas inimesed tööturule saada ja neid seal hoida, on väga palju mõeldud,” kinnitas pühadevahelisel nädalal sotsiaalminister Hanno Pevkur Päevalehele. Tunnistuseks sellest tõi ta Euroopa sotsiaalfondist rahastatava tööhõiveprogrammi, millega paisatakse nüüd töötute abistamiseks sajad miljonid kroonid.

Mingil hetkel tekib aga küsimus, kas seesama valitsus ei tööta iseendale vastu: ühed otsused halvendavad nendesamade töötute ja vaeste inimeste olukorda, keda teisalt turgutatakse jälle toetusrahaga. Või on asi selles, et see pole meie enda raha? Või on asi selles, et süsteem pole läbi mõeldud?

Üksnes tulekustutamine

Pikemalt ette vaatava tegutsemise ja ennetamise asemel näeme praegu pigem küll tulekustutamist liiga lühikeste voolikutega.

Spetsialistide sõnul on risk number üks praegu pikaajaliste töötute teke, sest kui inimesed pikemaks ajaks tööturult eemale jäävad, on neid juba väga raske sinna tagasi saada, isegi kui majandus hakkab elavnema. Sellest riskist räägivad nii kõik senised maailma majanduskriiside õn­netud tagajärjed (kui ei ole piisavalt midagi ette võetud) kui ka Eesti enda 90-ndate lõpu suur töötuse kriis. Pärast seda hulpisid töötuse merel osa pikaajalisi töötuid veel 2000-ndate keskpaigani. Väga suurt pingutust ja palju riigi raha võttis nende tagasi võitmine.

Eesmärk peab seega olema töötute aktiivsetena hoidmine ja nende töötukassaga kuidagi seotutena hoidmine. Ideaalis võiks see tähendada pidevate koolituste korraldamist. Kui üks kutsekooli diplom on juba olemas, siis teha teine veel juurde.

Terve eelmise aasta jooksul oli töötukassas arvel 136 030 inimest. Koolitust sai neist samal perioodil aga vaid 17 473 inimest. Ligi 10 000 neist said konkreetset ametikoolitust, ülejäänud kas arvuti- või keeleõpet või tööotsingu- või ettevõtluskoolitust. Mis on saanud või saab aga ülejäänud ligi 119 000-st? Rääkimata kõigist registreerimata töötutest.

Päevaleht on kajastanud aasta vältel, kuidas iga kuu kukuvad inimesed töötukassast välja ja seda mitte seepärast, et oleksid saanud uue töökoha. Uurisime ka, palju on sellise töötute massi juures töötukassasse töötajaid juurde võetud, selgus et mullusele 372 töötajale lisandus detsembris 72 inimest ja tänavu 13.

Viimane päästerõngas Eesti inimesele on toimetulekutoetus, mida viimastel andmetel sai kolme kvartaliga 30 000 inimest. Toimetulekutoetuse suuruseks on valitsus otsustanud määrata tuhat krooni kuus esimese pereliikme kohta, 800 krooni kuus igale teisele liikmele, näiteks lastele. Samal ajal on absoluutse vaesuse piiriks arvutatud juba 2007. aastal 2341 krooni – ehk allpool seda ei olnud juba siis ühel inimesel võimalik kehtivate hindadega hakkama saada. Pärast tollast absoluutse vaesuse arvutamist ei ole miskipärast seda uuringut aga enam tellitud ja me ei teagi, mis see piir praegu on. Toimetulekutoetus ongi aga kenasti jäetud siiani tuhande krooni peale – ehk summale, mis juba ammu ei taga hakkamasaamist.

Päevaleht küsis ka sotsiaalministrilt, mis on plaan vaesuse tõusu ennetamiseks, sellele aga otsest vastust ei saanud. Minister kirjeldas küll üles kõik töötukassa pakutavad teenused, mida see aasta tõesti pakutakse suuremas mahus kui varem, kuid ei rääkinud sellest, mis saab siis, kui inimesed töötukassast enam abi ei saa.

Või mis saab näiteks inimestest, kellel on kaelas suured laenud ja kes neid enam maksta ei suuda. Või mis on üldse ministeeriumi analüüs võimalikest tagajärgedest, milleni praegune tegutsemine võib viia. Või mis on eesmärgid, mille nimel tegutsetakse: kas võiks see olla näiteks vähendada aastaks x laste vaesust poole võrra, võimaldades neile kõigile võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele ja seeläbi tulevikus ka kvaliteetsetele töökohtadele? Kuid sellest minister ei rääkinud. 

Statistika

19,5 % ehk viiendik Eesti elanikke elas statistikaameti 2007. aasta kohta läbiviidud uurin­gu and­metel suhtelises vae­su­ses.

4340 kroonist madalam ekvi­va­lent­netosissetulek kuus näi­tas 2007. aastal ela­mist suh­te­lises vaesuses. Pal­ga alam­määr on praegu 4350 krooni.

22 % naisi (EL-i keskmine 17 prot­senti) ja 16 protsenti me­hi (EL-i keskmine 16 prot­senti) elas ka pärast sotsiaal­seid siirdeid Eurostati andmeil 2008. aastal vaesusriskis. Seega on vaesusest ohus­tatud Eestis eelkõige naised.

13 % on keskmiselt Eesti sot­siaal­kulutuste protsent, EL-i sotsiaal­kulu­tus­te protsent on keskmiselt 27%. Sotsiaalkulutustelt oleme ühed Euroopa kasinamad. Analüütikute sõ­nul on sellel seos suure eba­võrd­susega riigis.

41 % elanikkonna vaesemasse viiendikku kuuluvatest ini­mes­test hindab oma tervist heaks või väga heaks. Rik­ka­mas­se viiendikku kuuluvatest elanikest andis sama hin­nan­gu oma tervisele 77%.

•• Suurimad takistused ilmnevad hambaravi kättesaadavuses, seejärel eriarstiabis, mida vaesemad inimesed ei saa endale lubada samavõrd kui rikkamad.