ANALÜÜS: Eesti sõjavägi – suurim Afganistanis

Võidupühal kaks aastat tagasi oli kaitseväe peastaap sunnitud rahvale edastama traagilise sõ-numi. Kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis teenistusülesandeid täitnud Eesti kompaniid tabas raketirünnak ning surma sai kaks sõdurit: seersant Kalle Torn ning nooremseersant Jako Karuks. Veel kaks kaitseväelast said samas rünnakus üliraskelt ning kaks kergemalt haavata.

Vahepealsel ajal nii traagilisi juhtumeid Eesti kaitseväelastega ette tulnud pole, ehkki uudiseid Eesti üksuste lahingutegevusest ning kergematest või tõsisematest vigastustest ei pea kaugelt otsima. Alles eelmisel neljapäeval ründasid mässulised Eesti kaitseväelasi, kellest üks sai raskelt vigastada. Veidi varem, 18. mai õhtupoolikul olid mässulised samuti rünnanud Eesti jalaväekompaniid, ka siis sai üks sõdur haavata. Sündmus oli seda traagilisem, et kompanii Estcoy-8 oli alustanud missioonitegevust kõigest üks päev varem! Afganistani operatsioone jälgivate ekspertide hinnangul on see aina tavalisemaks muutuv võte – Taliban ründab ägedalt just lahingutandrile saabunuid ja ümbritsevaga alles kohanevad üksused saavad kannatada.

Eesti on ainus riik maailmas, kes kahekordistab juba paari nädala pärast viieks kuuks oma osaluse Afganistanis, saates sealse sõja kõige tulisemasse punkti Helmandis lisaks veel ühe kompanii. Kui jätta välja USA, kes viib Afganistani juurde tuhandeid sõdureid, on alates juulist Eesti sõdurite osakaal suhtes rahvaarvuga Afganistanis kõige suurem. Paraku näitavad paljud märgid, et ohutumaks nende elu kindlasti ei lähe, pigem vastupidi. Halba ei taha ennustada keegi, ent lisajõudude Afganistani saatmise eest vastutajad peavad hinges kindlasti valmis olema kurbadeks teadeteks.

On viiteid sellele, et julgeolekuolukord Afganistanis ei muutu mitte paremaks, vaid kogu aeg halvemaks. Alustame hiljuti avaldatud NATO aruandest „Afghanistan report 2009”. Ehkki aruande koostanud NATO ametnikud peatuvad ebamugavaid fakte näitavatel arvudel vaid põgusalt ning eelistavad pikemalt peatuda tsiviil-militaarkoostööl, Afganistani oma armee kiitmisel ning veel mitmel mugavamal teemal, peitub seal palju muret tekitavat. Võrreldes üle-eelmise aastaga kasvas 2008. aastal intsidentide arv kolmandiku võrra. Improviseeritud lõhkekehade ehk IED-de plahvatusi toimus samuti ligi kolmandiku võrra rohkem. Just IED-d on valitsusvastaste mässuliste, peamiselt Talibani võitlejate üks lemmikvahendeid ja nende otsa komistavad sõjaväelased või soomukid on üha sagedamini.

Avalikult räägitakse küll, et üha rohkem juhib Talibani-vastaseid operatsioone Afganistani enda armee ehk ANA, ometi näitab NATO raport, et koalitsioonivägede sõdureid hukkus eelmisel aastal ligi 40% rohkem kui veel aasta varem. Jah, loomulikult on samal ajal märkimisväärselt kasvanud ka ISAF-i (international security assistance force ehk koalitsioonijõud) ja OEF-i (operation enduring freedom ehk ameeriklaste Afganistani operatsioon) sõdurite arv ning nad on oma operatsioonidega jõudnud Talibani kontrollitud aladele, millest kaks aastat tagasi ei saanud veel unistadagi. Ent tõsiasja, et Taliban on viimase aastaga märkimisväärselt tugevamaks muutunud, ei salga enam ka kõige paadunumad optimistid.

Kabulis kord kadumas

Üldist olukorda Afganistanis iseloomustab väga hästi ka see, et seni suhteliselt turvaliseks peetud pealinnas Kabulis ning riigi lääneosas on kord samuti käest minemas. Kuigi räägitakse, et Talibani mõjuvõim liigub Kabulile üha lähemale, siis tegelikkuses on suuremaks probleemiks hoopiski lokkav kuritegevus. Inimröövide ning palgamõrvade arv kasvas mullu poole võrra. Kui veel mõni aasta tagasi julgesid lääneriikide diplomaadid liikuda pealinnas ilma soomustatud auto ja turvameesteta, siis nüüd on seis vastupidine. Seni rahulikuks peetud Lääne-Afganistani Herati provintsist otsustasid Saksa investorid turvakaalutlustel põgeneda, kusjuures nad suundusid enda sõnul märksa ohutumasse Iraaki...

Hea küll, Eesti jalaväekompaniid otseselt olukord Kabulis ja Heratis ei heiduta, sest need paigad on lapsemäng selle kõrval, mis toimub Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis ehk maailma mooni-, oopiumi- ja heroiinitootmise peakeskuses. Praegusele Estcoy-8 kompaniile on Helmandis eraldatud täiesti oma vastutusala ning möödunudsuvine otsus lisada kompanii juurde ka kaudtuld pakkuv miinipildujarühm on eestlaste töö efektiivsusele ning ohutasemele mõjunud ainult hästi. Kui seni oli Eesti üksus sunnitud kaudtule toetuse tellima alati brittidelt eraldi, siis oma miinipildujate abiga see takistus kadus ning kahtlemata toimib kommunikatsioon kriisiolukorras paremini, kui seda on vaja korraldada vaid oma emakeelt rääkivate meeste vahel.

Ja ikkagi sõidab mõne nädala pärast Afganistani veel teine jalaväekompanii ülla eesmärgiga turvata augustis toimuvaid presidendivalimisi. Peaminister Andrus Ansip oli üks esimestest, kes aprilli alguses Strasbourgis toimunud NATO 60. aastapäevale pühendatud tippkohtumisel ruttas julgelt lubama. Kui nn tavapärane kompanii tegutseb juba sissetöötatud rütmi järgi brittide alluvuses, siis samasse Helmandi provintsi suunduv uus üksus alustab tööd koos jänkidega. USA saadab just praegu Helmandisse tuhandeid merejalaväelasi ja selge see, et puhkusereisile need mehed ei sõida. Eesti teine jalaväekompanii asub ülesandeid täitma just merejalaväelaste kõrval.

Eesti kompanii ning USA merejalaväelaste peamiseks ülesandeks saab 20. augustil toimuvate presidendi- ja provintsivalimiste turvamine. Seejuures ei lähe koalitsioonijõudude sõdurid, püss käes, valimiskasti juurde seisma – see ülesanne jääb Afganistani politseile. Järgmise ringi turvalisuse eest peab hoolt kandma ANA ehk Afganistani armee ning kõige laiema, kolmanda ringi eest hoolitsevad koalitsioonijõud. See tähendab, et nad peavad andma endast kõik, et Talibani võitlejad poleks suutelised valimisi takistama ega häirima. Kompanii tegevuspiirkond ja üksikasjalised ülesanded Helmandi provintsis pole küll veel ametlikult kinnitatud ja läbirääkimised ameeriklastega kestavad, aga väga tõenäoliselt hakkavad nad oma ülesannet täitma Lõuna- või Kesk-Helmandis. Just see piirkond on eriti ohtlik. Miks? Sellepärast, et väga suur osa Talibani võitlejatest baseerub sealtsamast jooksva Afganistani-Pakistani piiri taga, organiseeritud rünnakute ajaks liigutakse üle kahe riigi vahelise tingliku piiri, käiakse sõjakäigul ära ja minnakse tagasi Pakistani. Piir kehtib paraku ainult koalisioonijõudude sõduritele, sest nemad seda ületada ei tohi. Kohalikud rahumeelsed elanikud ei pruugi teadagi, et kusagil keset kõrbe on mingisugune piir.

Eesti kaitseväel ning tõenäoliselt ka mitte eriti paljudel peale talibite pole paraku seni tõsiselt võetavaid ohuhinnanguid, kui aktiivseks Taliban valimiste ajal muutub. Hiljuti Afganistanist naasnud Eesti kontingendiülem kolonelleitnant Sten Reimanni sõnul alustab Taliban rünnakute planeerimist üldjuhul vaid paar-kolm päeva varem. Seetõttu pole praegu ka parema tahtmise juures võimalik kindlalt väita, kui suur möll augustis lahti läheb. Ühe hea märgina nimetas ta siiski, et valijate registreerimine möödus palju rahulikumalt, kui seda loota julgeti. Koalitsioonivägede ülesanne ongi tema sõnul teha kõik mis võimalik, et selleks ajaks, kui Taliban augusti algul ärkab, ei ole neil enam jõudu midagi ette võtta. Väga diplomaatiliselt öeldud, kas pole?

Talibani võitlejate aktiivsus tõuseb ja langeb tsüklite kaupa. Üks, mille peale mürki võib võtta, on see, et aprillis-mais, kui tohututel mooniväljadel moonid on valmis ja ootavad lõikamist, väheneb valitsus- ja koalitsioonivägede ründamine silmatorkavalt. Väidetavalt vastutab Helmandi provints koguni 90% maailma heroiinitoodangu eest ning narkokaubandusest saadavad sajad miljonid dollarid on organisatsioonile ülioluline sissetulekuallikas, mille eest värvatakse liikmeid ning ostetakse relvastust ja varustust. Paraku on sama kindel, et Talibani kõige aktiivsem tegutsemisperiood on just kuumad suvekuud juunist augustini. Just siis on Talibanil kõige lihtsam värvata üksikute ülesannete jaoks realiikmeid, kellele makstakse ka ühekordset tasu. Seega langevad 20. augusti presidendivalimised, mida Eesti kompanii sõidab spetsiaalselt turvama, niigi kõige kriitilisemale perioodile. Lisame siia veel Talibani iha näidata hambaid lääne poolt pukki upitatud presidendile Hamid Karzaile ja tema juhitud valitsusele, rääkimata kättemaksusoovist tuhandetele koalitsioonisõduritele – saamegi kokku üliohtliku kompoti.

Minu eesmärk ei ole kaugeltki väita, et Eesti ei peaks Afganistani presidendivalimiste turvamiseks lisajõude sinna saatma. Vastupidi, nõustun suursaadik Harri Tiido kinnitusega, et turvalised, edukalt möödunud valimised on väga otseselt meie endi huvides – mida paremini augustikuised valimised mööduvad, seda kindlama arengusuuna see õnnetu riik võtab ning seda rutem saame oma sõdurid sealt päriseks ära tuua. Samal ajal ei tohi mööda vaadata faktist, et lisakompanii saatmine on märksa otsesemalt seotud ka meie omakasuga. Kaks kuud tagasi Strasbourgis antud lubadus ning meie kindel soov kolida Afganistanis ameeriklaste vihmavarju alla tähendab, et kasutasime ära võimaluse võita jänkide veelgi tugevam sõprus. Pole kahtlustki, et Ida-Euroopa riikide hulgas on Eesti tänu sellele käigule USA valitsuse silmis sõber number 1.

Afganistani valimiste turvamiseks kaitseväe üksuse saatmiseks vajaliku otsuse vastuvõtmine ei tohi aga riigikogus olla tuim hääletuspuldi nupule vajutamine. Riigikogu peab väga hoolikalt kaaluma kõiki argumente ja positiivset otsust vastu võttes tuleb endale täiel määral aru anda, mis sellega kaasneda võib. Seni on poliitikute retoorika Afganistani ja varem ka Iraagi puhul taandunud pelgalt emotsionaalsele tasemele. Kas Eesti on ikka nii suur riik, et võiksime valutult alla neelata puukirstude vastuvõtmise Tallinna lennujaamas?

Kas meil jätkub julgust?

Juba sügisel peab riigikogu asuma arutama ka uut Afganistani puudutavat otsust, mis lubaks järgmise aasta algusest saata Afganistani spetsiaalne OMLT (operational mentor and liaison team) ehk väljaõppeüksus. Arvestades Afganistani muutuvaid olusid, järgmisel aastal eesseisvaid kahtesid valimisi ja eelkõige OMLT üksuste tegevuse spetsiifikat, võib kindlalt väita, et see missioon oleks veelgi ohtlikum. Meie naabritest on sellise üksuse seni välja pannud Läti.

1. mail jahmatas Läti ühiskonda teade, et kaks nende OMLT üksuse meest on Talibani rünnakus hukkunud. Praegu uuritakse versiooni, et Läti ja nendega ühes olnud USA sõdurid reetsid 15 Afganistani armee sõdurit, keda mehed ise välja õpetasid ning kellega nad olid külg külje kõrval ülesannet täitmas. Konkreetselt milliseid ülesandeid asuks Afganistanis täitma meie OMLT, praegu kaitseministeeriumis alles arutatakse. Ühe väga tõenäolise variandina oleks see esimeseks suureks väljakutseks kaitseväes saladuse loori all ette valmistatavale eriüksusele Estsof. Kui Afganistani suvised presidendivalimised peaksid meie jaoks kaasa tooma traagilisi sündmusi, kas meil jätkub siis julgust saata välja veel üks üksus?