Mul tuli meelde kuulus fraas filmist „Verekivi”: „seakari, mitte Tallinna raad”. Ainult et praegu on tegemist Toompea koalitsiooniga. Sisuliselt tähendab see seda, et turvalisest paindlikkusest, millega on põhjendatud töölepinguseaduse muudatusi ning mis kolmepoolsetel läbirääkimistel ka 2008. aasta 23. aprillil heaks kiideti, on meil küll paindlikkust, kuid turvalisusest pole midagi järele jäänud.
Ehk on tegemist valitsusliidu vaikse plaaniga töötukassa riigistamiseks?
Ma ei oska öelda, kas see nüüd otseselt sellega seotud on, küll näen seal lühinägelikku lähenemist, et mida halvemates tingimustes inimesed on, seda lihtsam on valitseda. Näeme juba täna, et inimesed, eelkõige kvalifitseeritud töötajad, hääletavad Eestis jalgadega. Üks põhilisi argumente, mida esile tuuakse, pole isegi niivõrd palk, vaid suhtumine inimestesse, mis Eestis valitseb. Seetõttu on täiesti tülgastav lugeda seda eelnõu seletuskirja, kus täiesti eluvõõrad, kuu pealt kukkunud inimesed kirjutavad, et tööandajad ei saa survestada töötajat lahkuma ja töötajal on alati õigus kohtusse minna.