Ahistamine: ühe koti kartulitega pole turu müügilettidele asja

Kui memm või taat peaks oma põllult saama koti kartuleid rohkem kui vaja, siis turule seda viia ei tohi. Seadus lubab kartuleid müüa ainult siis, kui nende tootja on kantud taimetervise registrisse. Registrikande riigilõiv on 31,95 eurot.
Ainuüksi selle raha tagasisaamiseks tuleb müüa vähemasti 65 kilo kartuleid, kui arvestada kilohinnaks augusti keskmine 49 senti. Lisanduvad turu kohamaksed, transpordikulud jne. Mingigi sissetuleku saamiseks tuleks müüa kartuleid vähemalt poolteistsada kilo ehk ligi neli suurt kotitäit.
Vähe veel – registrisse kantu peab suutma tõendada, et ta on kartuliseemet igal aastal vähemasti viiendiku ulatuses uuendanud. Alles siis on ta seaduslik kartulimüüja.
Seda rääkisid aia- ja põlluviljade müüjad Paide ja Rakvere turul. Ühel neist oli kartul müügil, teisel mitte. Just eelmainitud põhjustel. Kuigi kartulisaak on hea, peab müüja sekeldusi ja kulutusi liigseks ning väikepõllumeest ahistavateks.
Registrikandeid ei nõuta tomati-, kurgi- ja porgandimüüjatelt. Sellepärast ongi turgudel tihti tavaline, et mõne müüja letilt võib leida kõikvõimalikku kodumaist põlluvilja, välja arvatud kartul.

Haigustele vatuvõtlik

Põllumajandusameti taimetervise osakonna juhataja Riina Koidumaa selgitas, et kartulikasvatajad on vaja registreerida, sest kartul on haigustele väga vastuvõtlik. Koidumaa sõnul on kartulil rohkem taimehaigusi kui teistel köögiviljadel, mistõttu nõuded on karmid kogu Euroopa Liidus.
Taimetervise registrisse on kantud 847 tarbekartuli tootjat. Taimekaitseseadus ütleb, et taimetervise registrisse kantakse andmed isiku kohta, kes toodab, esmatöötleb, ladustab, pakendab või turustab seemne- ja tarbekartulit. Seadus täiendab: registrisse ei kanta andmeid isiku kohta, kes kasvatab oma tarbeks kartulit kuni 0,5 hektaril. Paraku pole sel isikul aga ka mingit õigust oma kartulite ülejääki ametlikult turustada. Sisuliselt tähendab see, et jääk müüakse maha mitteametlikult.
Põllumajandusministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Tambet Sova ütles, et seaduse eesmärk pole memmekesi kiusata, vaid kartulit näiteks ringmädaniku eest kaitsta. „Ka turul müüdav memmekese kartul, eriti kui see juhtub maitsev olema, võib jõuda ringiga põllule tagasi ja seal taas haigusi levita,” arvas Sova ja pidas erandite tegemist võimatuks.
Tallinna-ligidase Nurme talu kartulikasvatajast peremees Aarne Arro leidis, et ka kõige väiksem tootja peaks registris olema, kontrollile ja kohustusliku seemneuuendamise nõudele alluma. „Kujutage, kui tema haigust täis vaod oleks minu põllu kõrval! Mis siis minu saagist saaks? Kartul on vaat veel õrnemgi kui kanamuna ja üks haiguselevitaja võib palju paha teha,” leidis Arro, kelle abikaasa Anne Arvisto samal ajal Nõmme turul kartuleid müüs. Ilusad mugulad olid, puha sõnnikuga väetatud.
Riigikogu maaelukomisjoni juht, sotsiaaldemokraat Kalvi Kõva arvas, et neile turumüüjatele, kes kasvatavad kartulit alla poolehektarisel pinnal, ei peaks siiski registreerimise kohustust laiendama. Ühtlasi pidas ta seemneuuendust väga tähtsaks.
„Letimüüjat ei peaks rumalate reguleeringutega ahistama,” lisas endine põllumajandusminister, europarlamendi saadik Ivari Padar. 

Kas mürgiseen on seaduslik?

Kartulitele kehtestatud karmid nõuded muudab eriti absurdseks Eesti Päevalehe 31. augusti artiklist selgunud tõik, et turul müüdavatele seentele mingit kontrolli ei ole ja kaupleja võib näiteks teadmatusest ostjale pakkuda ka mürgiseeni.
Veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna peaspetsialisti Tiiu Ranna sõnul ei saa keegi inimesele meie seaduste järgi ette kirjutada, milliseid seeni võib turul müüa. Põllumajandusministeerium püüdis absurdi ilmsikstuleku järel asja pehmendada ja väitis oma pressiteates, et toiduseadus keelab siiski mürgise kauba turul müümise. Ent see pole ette välistatud.