WOLFGANG UCHATIUS: Saaksime ka teisiti

Ei, on küll. Kuid me ei leia neid au­to­fir­ma­de toot­mis­hoo­ne­test ega pan­ga­ka­bi­net­ti­dest. Sel­leks tu­leb min­na vei­di kau­ge­ma­le, näi­teks Sak­sa­maa kõrgei­ma­le mäe­ti­pu­le Zugs­pit­ze­le. Seal üle­val, 2900 meet­ri kõrgu­sel mõõde­tak­se õhu koos­tist. Õhu mu­ret­te­ki­tav koos­ti­so­sa on süsi­hap­pe­gaas ehk CO2, mis on kõige olu­li­sem nn kas­vu­hoo­ne­gaas. Se­da te­ki­tab eeskätt naf­ta, gaa­si ja ki­vis­öe põle­mi­ne. Mi­da roh­kem CO2 on õhus, se­da soo­je­maks muu­tub Maa.

Kui ku­ju­ta­da graa­fi­li­selt õhu CO2 si­sal­du­se aren­gut vii­ma­se kuuekümne aas­ta jook­sul, näeb see väl­ja na­gu edu­ka au­to­fir­ma käi­beg­raa­fik: va­sa­kult pa­re­ma­le tõus­vas joo­nes. Ja neil on pal­ju ühist. Vii­ma­se 60 aas­ta jook­sul on maail­ma­ma­jan­dus kas­va­nud jõuli­se­malt kui ajaar­va­mi­se al­gu­sest Tei­se maail­masõja­ni.

Üle­maailm­ne CO2 ta­se kõi-gub. See lan­ges näi­teks 1970-nda­te kes­kel ning 1980-nda­te ja 1990-nda­te al­gul. Need olid aas­tad, mil maail­ma­ma­jan­du­sel läks keh­ve­mi­ni ja au­to­sid too­de­ti vä­hem.

Ee­lo­le­vad kuud tõota­vad ku­ju­ne­da ko­gu maail­ma et­tevõte­te­le ko­hu­ta­va­teks. Aga Maa ökosüsteem saab na­tu­ke hin­ge tõm-ma­ta. Ma­jan­dus kiratseb ja loo­dus kas­vab. See on maail­ma ma­jan­dusk­rii­si­ga kaas­nev hea uu­dis.

Inimene on vähenõudlik

Ju­ba en­ne Leh­man Brot­her­si pank­ro­tis­tu­mist rää­gi­ti krii­sist pal­ju. Kuid mit­te ma­jan­dusk­rii­sist, vaid Gröö­ni­maa jää krii­sist. Rää­gi­ti kõrbea­la­de laie­ne­mi­sest ja hä­vi­nud vih­ma­met­sa­dest.

Klii­ma­koh­tu­mis­tel võis nä­ha mu­re­lik­ke rii­gi­juh­te, kes ütle­sid, et on vii­ma­ne aeg te­gut­se­da. Nad rää­ki­sid päi­ke­se­pa­ta­rei­dest ja ener­gia­tuu­li­ku­test ning li­sa­sid, et ma­jan­dust ja kesk­kon­da ei to­hi vas­tan­da­da.

Kuid ma­jan­dust ei vas­tan­da­tud­ki. Vas­tu­pi­di. Ta kas­vas eda­si. Ai­nuüksi ala­tes aas­tast 2000 kas­vas CO2 õhku­pais­ka­mi­ne maail­mas 20 prot­sen­ti – roh­kem kui 1980-nda­tel ja 1990-nda­tel.

Nüüd teeb ma­jan­dus­lan­gus se­da, mi­da ei suut­nud ko­gu maail­ma päi­ke­se­pa­ta­reid: CO2 õhku­pais­ka­mi­ne vä­he­neb. Ilm­selt po­le pa­re­mat klii­ma­kait­set kui ma­jan­dus­kas­vu ärajää­mi­ne. Sel­lepä­rast ker­kib küsi­mus: kas me tu­lek­si­me toi­me ka il­ma ma­jan­dus­kas­vu­ta? See on vei­der küsi­mus ajal, mil ter­ve maailm loo­dab ka­su­min­äi­ta­ja­te kas­vu.

Aga võib-ol­la suu­daks ma­jan­dus ter­vi­ku­na toi­mi­da sa­ma­moo­di na­gu ini­me­ne? Ini­me­ne va­jab eluks um­bes 2500 ki­lo­ka­lo­rit, paar liit­rit vett ja na­tu­ke hap­nik­ku. Ta va­jab se­da iga päev, igal aas­tal. Ta ei va­ja se­da hom­me roh­kem kui tä­na. Miks peaks siis et­tevõte­te ja kont­ser­ni­de­ga tei­si­ti ole­ma? Miks peab au­to­toot­ja müüma üha roh­kem au­to­sid? Miks on meil va­ja üha roh­kem oman­dit, üha roh­kem ka­su­mit?

Miks on meil va­ja üha roh­kem ma­jan­dus­kas­vu?

See küsi­mus on va­na. Ja sel­le­le on ka pal­ju vas­ta­tud. Tu­leb vaid min­na suur­de raa­ma­tu­kok­ku. Seal sei­sab vas­tus õpi­ku­tes, ol­les pei­de­tud tüütu­tes­se lau­se­tes­se na­gu: „Ma­jan­dus­sub­jek­ti­de in­di­vi­duaal­ne heao­lu kas­vab, kui müüak­se roh­kem tee­nu­seid ja kau­pu.” Tõlkes tä­hen­dab see: ini­me­ne va­jab kas­vu, sest see teeb ta õnne­li­kuks. Ini­me­ne va­jab iga päev sa­ma ka­lo­ri­ko­gust, aga ta ei ta­ha päe­vast päe­va jalg­si käia. Ta ta­hab au­tot.

Kasvuta pole töökohti

Kesk­mi­se ühe­lap­se­li­se Sak­sa pe­re­kon­na kuu­sis­se­tu­lek on 3250 eu­rot. Kui Sak­sa ma­jan­dus ja koos sel­le­ga ka sel­le pe­re sis­se­tu­lek kas­vaks ka edas­pi­di kaks prot­sen­ti aas­tas, tee­niks see pe­re 20 aas­ta pä­rast prae­gu­sest pool­teist kor­da roh­kem. Nad võik­sid siis os­ta en­da­le näi­teks veel ühe au­to või siis sel­li­se, mil­le ak­na ava­mi­seks ei tu­le va­ju­ta­da nu­pu­le, vaid öel­da „al­la” või „üle­s”.

Aga kui nad suu­dak­sid roh­kem as­ju os­ta, ei oleks nad prae­gu­sest ra­hu­lo­le­va­mad. Se­da on kin­ni­ta­nud kümned nn õnne-uu­rin­gud, kus tead­la­sed on mõõtnud ini­mes­te ra­hu­lo­lu ja kõrvu­ta­nud se­da ma­jan­dus­kas­vu­ga.

Nad tu­lid jä­rel­du­se­le: kasv teeb õnne­li­kuks, aga vaid siis, kui ini­me­sel on vä­he oman­dit – kui on te­ge­mist esi­mes­te suur­te hüpe­te­ga. Jalg­rat­ta ase­mel au­to, ühi­se­la­mu­toa ase­mel kor­ter, pe­su­ma­ja ase­mel pe­su­ma­sin. Aga ala­tes tea­tud ta­se­mest ei too ma­jan­dus­kasv enam kaa­sa täien­da­vat heao­lu­kas­vu.

Vii­ma­se 30 aas­ta­ga on Sak­sa­maa si­se­ma­jan­du­se ko­gu­too­dang kol­me­kor­dis­tu­nud. Kesk­mi­ne saks­la­ne saab en­da­le prae­gu lu­ba­da kolm kor­da roh­kem kui too­na. Elu­ga ra­hu­lo­lu on jää­nud aga sa­maks. Sa­ma lu­gu on Prant­sus­maal, Suurb­ri­tan­nias ja Itaa­lias – ain­saks eran­diks on USA. Seal on ini­me­sed prae­gu va­ra­se­mast vä­hem õnne­li­kud.

Miks me va­ja­me kas­vu? Sest il­ma kas­vu­ta ei ole töö­koh­ti.

Pea igas ma­jan­dusõpi­kus sei­sab, et va­ba tu­ru­ma­jan­du­se esi­me­ne üle­san­ne on puu­du­se üle­ta­mi­ne: ini­mes­te va­rus­ta­mi­ne tar­be­kau­pa­de­ga. Külm­kap­pi­de, mo­biil­te­le­fo­ni­de, au­to­de­ga. Ehk siis ese­me­te­ga, mil­lest Sak­sa­maal, Prant­sus­maal ja Itaa­lias po­le ju­ba am­mu puu­dust. Neis rii­ki­des on puu­dus mil­lest­ki muust – tööst.

Mis ta­hes suu­re töös­tus­rii­gi va­li­mis­kam­paa­nia la­hu­ta­ma­tu lu­ba­dus on: „Me hoo­lit­se­me uu­te töö­koh­ta­de tek­ke eest.” Kuid po­lii­ti­kud ei loo töö­koh­ti. Töö­koh­ti loo­vad et­tevõtted. Aga roh­kem töö­ta­jaid on va­ja vaid ju­hul, kui ma­jan­dus kas­vab.

Prae­gu­se krii­si ajal rää­gi­tak­se pal­ju 63 aas­ta eest sur­nud Bri­ti ma­jan­dus­tead­la­sest John May­nard Key­ne­sist, kel­le va­nad teoo­riad ai­ta­vad uut krii­si häs­ti se­le­ta­da. Key­ne­si mõtted ula­tu­sid aga pal­ju kau­ge­ma­le sel­lest, kui­das ma­jan­dus­lan­gu­sed te­ki­vad. Ta oli näi­teks veen­du­nud, et kõrgelt are­ne­nud ma­jan­dus ei va­ja­gi enam kas­vu. Key­nes pi­das se­da rõõmus­ta­vaks sei­sun­diks. Tö­öor­jus oleks lä­bi, kuid kee­gi ei peaks näl­gi­ma. Mõned ini­me­sed ei peaks üld­se enam töö­ta­ma, tei­sed vaid paa­ri tun­di. Kok­ku­hoi­tud ajal saaks isa näi­teks õpe­ta­da oma po­ja jalg­pal­li­mees­kon­da. Ta võiks re­mon­ti­da mit­te­tu­lun­dusühin­gu bürood või te­ge­le­da sel­le­ga, mis val­mis­tab tal­le roh­kem rõõmu kui töö te­ha­ses.

Te­ge­li­kult ei pea sel­list elu kart­ma.

Hir­mu­tav on see vaid põhju­sel, et ühis­kond sõltub pal­ga-tööst. Sot­sio­loo­gid ni­me­ta­vad se­da tööühis­kon­naks. Mõis­te vii­tab rii­gi­le, kus ame­ti­ni­me­tus sei­sab nii sur­ma­kuu­lu­tu­ses kui ka haua­ki­vil ja kui ini­me­sed tut­vu­vad, küsi­vad nad hil­je­malt viien­da lau­se jä­rel: „Ja mis tööd te tee­te?”

Sel­li­ses ühis­kon­nas on edu­ka elu mõõdu­puuks töö­koht. Kus­juu­res on olu­li­ne, et te­ge­mist oleks õige, pal­ga­li­se ko­ha­ga. Mit­te hai­ge su­gu­la­se hool­da­ja või ko­du­pe­re­me­he­ga, vaid näi­teks au­to­te­ha­se lii­nitöö­li­se­ga.

Kesk­mi­ne töö­li­ne ei töö­ta ju­ba am­mu enam sel­lepä­rast, et ini­mes­tel oleks roh­kem au­to­sid. Neid on ju­ba pii­sa­valt. Ku­na­gi oli ka­pi­ta­lis­mi põhi­funkt­sioon ta­ga­da ini­mes­te­le heao­lu, nüüd on te­mast – vä­he­malt töös­tus­rii­ki­des – saa­nud suur tööhõive­mee­de.

Kui tu­le­vi­ku maail­mas ta­he­taks il­ma kas­vu­ta toi­me tul­la, tu­leks pal­gatöö täht­sust vä­hen­da­da. Tu­leks mõel­da uue­le tö­öae­ga­de kor­ral­du­se­le, et ei oleks enam nii, et üks töö­ta­ja töö­tab nä­da­las 40 ja tei­ne null tun­di, vaid et mõle­mad töö­tak­sid näi­teks 20 tun­di.

Saaks muu­ta ka sot­siaal­rii­ki ja keh­tes­ta­da kõigi­le ga­ran­tee­ri­tud põhi­sis­se­tu­le­ku. Riik kan­naks igal kuul kõigi­le ini­mes­te­le üle tea­tud ra­ha­sum­ma, il­ma min­gi­te tin­gi­mus­te­ta. Siis jääks ruu­mi ta­su­ta, kuid va­ja­li­kuks tööks.

Kasvu vajab kapitalism ise

Puht­teo­ree­ti­li­selt oleks võima­lik ka elu il­ma ma­jan­dus­kas­vu­ta. Kas­vu ei va­ja kesk­mi­ne ini­me­ne ega ka tööühis­kond. Kas­vu va­jab ka­pi­ta­lism ise. Ka­pi­ta­lis­mi saab ku­jut­le­da len­nu­ki­na: kui len­nuk jääb seis­ma, ku­kub ta al­la. See-pä­rast peab pi­loot gaa­si and­ma. Seepä­rast peab ma­jan­dus kas­va­ma. Ka siis kui loo­dus hä­vib.

Prae­gu­se ma­jan­dus­lan­gu­se ajal rää­gi­tak­se sa­ge­li, et heao­lu pideva tõusu loo­tus on sur­nud. Nii­pea kui ma­jan­dus taas ko­sub, tu­leb see loo­tus ta­ga­si. Kui aga mil­lal­gi on poo­lus­te jää muu­tu­nud veeks, ei usu enam kee­gi, et va­ba­turg võiks meid rik­kaks te­ha ja üht­la­si jät­ta ka meie las­te­le ter­ve loo­du­se.

Võib-ol­la sei­sa­vad siis raa­ma­tu­ko­gu­des uued ma­jan­dusõpi­kud. Õpi­kud, mil­le au­to­rid mõ-tisk­le­vad, kui­das oleks võima­lik va­ba ma­jan­dus, mis tu­leb toi­me il­ma kas­vu­ta. Ka­pi­ta­lism, mis ei sar­na­ne len­nu­ki­ga, vaid he­li­kop­te­ri­ga. He­li­kop­ter saab õhus seis­ma jää­da, ilma et ku­kuks al­la.

Neid raa­ma­tuid veel po­le. Kee­gi ei tea, kui­das võiks väl­ja nä­ha kas­vujärg­ne ma­jan­dus. Sa­ma­moo­di na­gu viie­sa­ja aas­ta eest ei tead­nud kee­gi, kui­das hak­kab väl­ja nä­ge­ma ka­pi­ta­lism. See liht­salt tek­kis. Nii­siis saab uu­ri­da üksi­kuid jup­pe, mil­lest ku­na­gi võiks saa­da he­li­kop­ter. Näi­teks chiem­gauer – ra­haühik, mil­le leiu­tas üks Baie­ri­maa õpe­ta­ja. Ühe chiem­gaue­r’i väär­tus on üks eu­ro. Aga ai­nult Chiem­gaus. Ai­nult et­tevõte­tes ja ini­mes­tel, kes akt­sep­tee­ri­vad se­da mak­se­va­hen­dit. Prae­gu on neid 2000 ini­mest ja 600 et­tevõtet. Chiem­gaue­r’i puhul on eri­li­ne, et see, kes ra­hatäh­ti pi­kalt en­da käes hoiab, peab iga kol­me kuu ta­gant ost­ma pi­ken­dus­mar­gi.

Ku­na sel­li­ne ra­ha kao­tab pi­de­valt väär­tust, ei saa väl­ja­lae­na­ja nõuda int­res­se. Seetõttu ei ole et­tevõte, kes neid väl­ja lae­nab, sun­ni­tud pi­de­valt kas­va­ma. Ta võib ra­hu­li­kult stag­nee­ru­da.

Virtuaalne raha

Aas­ta­sa­da­de eest tä­hen­das ra­ha münte. Kel oli pal­ju ra­ha, mi­da oli ras­ke kaa­sas ta­ri­da, an­dis need  pan­ka ja sai sel­le eest se­de­li, mil­le­le oli mär­gi­tud vas­tav sum­ma. See oli pan­gatäht. Ku­na aga pan­gatä­hed olid pal­ju prak­ti­li­se­mad kui ras­ked mündid, ha­ka­ti­gi vars­ti üldi­se mak­se­va­hen­di­na ka­su­ta­ma pan­gatäh­ti. Kuid kee­gi ei saa­nud kont­rol­li­da, kui pal­ju pan­gatäh­ti ring­les. Kas nii pal­ju, kui oli kuldmünte, või pal­ju roh­kem?

Ra­ha­hul­ga kont­rol­li­ma­tu­le kas­vu­le te­gi lõpu see, kui ko­gu maail­mas loo­di riik­li­kud kesk­pan­gad. Nad te­gut­se­vad ka prae­gu. Ja nad on ik­ka veel ain­sad, kes to­hi­vad ra­ha trükki­da. Riik kont­rol­lib see­ga käi­bel ole­va­te pan­gatäh­te­de ko­gust. Kuid pan­gatä­hed ei män­gi enam rol­li. Nad moo­dus­ta­vad ra­hast vaid seit­se prot­sen­ti. Ülejää­nud ra­ha ei näe me ku­na­gi, ta on vaid mag­net­kaar­ti­del, kon­toväl­javõ-te­tel ja ar­vu­ti­mo­ni­to­ri­del.

See nii­ni­me­ta­tud raa­ma­tu­pi­da­mis­lik ra­ha kas­vab tä­nap­äe­val sa­ma kont­rol­li­ma­tult kui va­rem se­de­li­ra­ha. Mi­da roh­kem pan­gad lae­na­vad, se­da roh­kem ra­ha on maail­mas. Ja mi­da roh­kem on ra­ha, se­da jõud­sa­malt peab ma­jan­dus kas­va­ma. Või ta va­ri­seb kok­ku na­gu prae­gu.

Ga­ran­tee­ri­tud põhi­sis­se­tu­lek kõigi­le, uus ra­hasüsteem, uus et­tevõtlusõigus (muu­tes akt­sia­selt­sid sih­ta­su­tus­teks) – sel­li­se funkt­sio­nee­ri­va kas­vu­va­ba tu­ru­ma­jan­du­se vi­sand näib prae­gu­se pil­gu­ga vaa­da­tes reaal­su­sest kau­ge­na. Võib-ol­la nii jääb­ki. Aga võib-ol­la lä­heb sel­le­ga sa­mu­ti kui joo­nis­tus­te­ga, mis Leo­nar­do da Vin­ci te­gi 15. sa­jan­di lõpus.

Vi­san­dil võis nä­ha spi­raa­li­ku­ju­li­si, pi­ka var­da külge mon­tee­ri­tud plaa­te ja ümmar­gust lau­da, mis sar­na­nes is­te­ko­ha­ga. See tun­dus kum­ma­li­se fan­taa­sia­na ja sel­leks ta kauaks ka jäi. Enam kui 400 aas­taks. Siis, 1930. aas­ta­te al­gul õnnes­tus ka­hel prants­la­sel sel­li­ne vei­der ma­sin ehi­ta­da, sel­le­ga õhku tõus­ta ja seal püsi­da. Maail­ma esi­me­ne he­li­kop­ter.

© Wolf­gang Uc­ha­tius/Die Zeit

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson