Võtmed tagasi, laenust vabaks?

Kas inimesed on force majeure? kirjutab Eesti Ekspress 28. jaanuar 2009 järgmist:
"Force majeure tähendab sõnasõnalt umbes kõrgemat jõudu, ehk asjaolu, mida ei ole võimalik lepingus ette näha, aga mis võib takistada lepingu täitmist. Lühidalt ja segaselt: kui teid ikka välk tabama peaks, siis see ongi force majeure."
Tänapäevastesse majanduslepingutesse lisatakse peaaegu automaatselt lepingu tingimuste täitmise peatumisest võimaliku vääramatu jõu ilmumise oludes.
Leping sõlmitakse VÕRDSETE OSAPOOLTE vahel.
Kuid olukorras, kus kinnisvarahinnad on kukkunud 50 protsenti, langeb vastutus ühele, nõrgemale osapoolele.
„Arutluskäik on lihtne. Inimene ei jõua laenu maksta, pank sunnib kodu maha müüma. Müügihind aga ei kata kogu laenusummat ning nii peab inimene laenujääki edasi tasuma ja tihti raskematel tingimustel (kodust on ta samal ajal ilma).“
Nagu nüüdseks on ilmnenud, on „laenuralli“ üheks põhjustajaks osutunud pangandus, seega pank, üks võrdsetest osapooltest - lepingu sõlmijaist.
Siit siis diletantlik küsimus – milleks Force majeure siinkohal ei kehti. Ega’s kinnisvara hinnad ei kukkunud laenaja süül, ka mitte panga süül. Loogika kohaselt eeldaks nagu võrdset vastutuse jaotust.

Kulla Arvo!

Vääramatu jõud eksisteerib laenulepingutes vaid panga kasuks... (Lugege mõnda laenulepingut ja te leiate, et vaid pangal on õigused ja võimalused; laenuvõtjal vaid kohustused)
Kodulaenuvõtjal sisuliselt puudub võimalus mainitud "vääramatule jõule" apelleerida.
Loomulikult oleks tore kui me saaksime sellest aspektis Riigikohtu lahendi laenuvõtja kasuks või vähemalt jaguneks vastutus RK otsusega võrdselt, kuid...mida pole, seda pole. Vähemalt ei ole mina kuulnud säärasest lahendist?
Mis puutub Soomesse, siis on seal minu mäletamist mööda eelmisest kriisist õpitud ning võetud laenud tuleb kindlustada 80% ulatuses. EU arutab aga hetkel seaduse üle, mis lubab kindlustada vaid 50% ulatuses võetavat laenu s.t. inimestel peab olema ülejäänud raha reaalselt välja käia! Siin ongi pisike vahe - kui meil tormati kinnisvara soetama ilma säästudeta, praktiliselt 0 krooni sukasääres, siis mujal vanas Euroopas sai seda teha vaid omadaes vähemalt 20% (või vastavalt ühes või teise riigis kehtivale korrale) ulatuses ostetava kinnisvara väärtuses sääste! Ülejäänu tuli kindlustada!

RISTO-PEARU KOOVIT, tänan vastuse eest.
Seega seadusandja, rahva (ka siis laenajate) valitud esindus (Riigikogu meil), on tegelikult VÄLISINVESTORITE kohalemeelitamise tuhinas seadnud teadlikult end (rahva) löögi alla, ega soovi (ei kavatsegi) üksikisiku ja panganduse vahel valitseva poolte ebavõrdsuse teemat arutada, rääkimata püüdest mingit lahendit leida.
PS: VÄLISINVESTOR siinkohal tähendab välispankasid, millised teadlikult mängisid eestlase OMA KODU tunnetel, meelitamaks ettekavatsetult võimalikult suurt hulka neist laenupoliitika lõksu endile suure kasumi teenimise eesmärgil. Kas selles ei ole juba tunda kuritegeliku käitumise kärsahaisu?

SADA AASTAT

Sajandi suurkuju on üks kuju, keda tuuakse väiksematele kujudele eeskujuks. Suurkujud teevad suuri kujusid, millest kuuldakse, sest need on nii suured, et kaugele näha. Üle väikeste kujude peade paistavad välja.
Hiidlane on pikka kasvu kuju (inimene), sest Inimene (piibel ütleb, et inimene on kõige Suurem Kuju, st looduse kuningas, st kõige targem kuju) on pikk ja kuna ta on pikk, saab teda kasutada ka majakana. Eestlaste kirjaniku Oskar Lutsu raamatus “Sügis” kutsutakse pikka kasvu naist jaamaülemaks.
Hiidlased alati armastanud nii teiste kui enda üle naerda. Olude üle, mis enamjaolt ongi nii rasked, et tõsiselt võttes võtaksid nad mõistuse. Ka inimestelt, kes on küll jumala poolt targaks ja kavalaks loodud.
Ehk siis on võtnudki rasked olud hiidlastelt mõistuse. (Jälle oli see hiidlase eneseiroonia)
Hiidlased on siis niisiis pikad. Mõtteteravuselt maailma kroonid. Sest neil on Kõige Raskem elada. Kujutage ise ette: Põhjamaa, niiske külm meretuul iga päev. Teinekord palav lauspäike otse pähe. Ühiskonnast eraldatus ja peaaegu mitte mingit mustmullavööndit, st viljakandvat mulda.
Millest nad siis elavad?, küsite. Teadmistest. Mis neil muud üle jääb kui olla kõigist teistest mugavalt elada saavatest inimestest ja loomadest ja ämblikest peajagu üle. pikemad. Kasinalt elavate inimeste eluiga on ka pikem. Hiidlased elavad alati sada aastat.

Hiidlane on sajandi suurkuju.


KÄEGA TEHTUD

/Käest antud/ on mõiste, mida kasutatakse kui keegi on midagi oma valdusest ära lubanud. Või on keegi selle loata võtnud ehk varastanud ja lukk on olnud nõrk, st hoidja saamatu.
/Käega tehtud/ tähendab, et keegi on midagi teinud, st teo korda saatnud omamoodi, st teinud seda Oma Käega, st oma omapärase käekirjaga. /Käsitöö/ ka öeldakse nii tehtu kohta. See ei ole masstoodang. See on originaallahendus. Mängus on Oma Käsi.

Te vist juba mõistate, millest ma rääkida tahan. Et kõik see, mis on kellelgi oma käega tehtud, on talle väga kallis. Ta on sellesse tegemisse pannud osa iseendast. Võibolla terve enda, st vahest on miski tegemine sind Neelanud. Kogu sinu olemuse, kogu sinu energia, kogu aja, kogu teadmise. Siis oled sa, tavaliselt pikka aega, selle asja ori. Ja see asi, see tegemine, hakkab sind ennast vormima. Õpetama hakkab ja piitsutama. Käivitab automaatika ehk automotoorika. Ja sellega koos muutub ka sinu ümbrus, millega kokku puutud.
See on kõik see, mida sa Ise teed. See on Sinu Tegemine. Sinu automaatsüsteem. Sinu Käsi.

Hoidke oma käsi valge.

Artiklis jäädakse põhjendamatult kriitiliseks kinnisvara pangale tagastamise ja võla kustutamise küsimuses. See USA mudel paneb vastutuse ka laenu andjale. Tema peab siis oma huvidest lähtuvalt tagama ka selle võimalikult adekvaatse hindamise. Muidu oleks vahe (kahjum) selle taaskordsel edasi müümisel liiga suur. Meil aga oli panga huvi kinnisvara hind võimalikult ülesse ajada (ehitajad ja arendajad maksti üle, ehitustele tehti vaid projekti alusel müügi lepinguid, ehitati ilma akendeta kortereid ja loomulikult need plaatmajad põldudele) ja see tõi kaasa ka piirkonna muu kinnisvara väärtuse tõusu (sealsed elanikud said siis oma kinnisvara "väärtuse tõusu" arvel võtta kasvõi tarbimislaene). Kokkuvõttes oligi see iseennast täitev ennustus kinnisvara hinna tõusust ja kedagi eriti ei huvitanud, et see kõik baseerus võltsidel eeldustel majanduskasvust ja mille mulliks küpsetamisel kasutati pankades välismaist raha.
Sellest laenude ülesse hindamisest võidavad ennekõike laenu andjad, sest mingi tühise euribori asemel said nad ühe objekti pealt äkki isegi kuni 80 % kasumit ja selle juures suhteliselt riskivabalt. Kui selle ulmelise hinnaga inimesele kaela silmustatud kinnisvara peaks ühel hetkel osutuma maksmiseks üle jõu käivaks, siis pank võib selle müüa ka 40 protsendi hinna eest. Laenu võtjale jääb aga ikkagi kohustus tasuda pangale see puudu jääv 60 protsenti. Seejuures on nüüd sellise laenu jääk kordades kõrgem kodulaenu intressist ja jääb ilmselt tarbimislaenude 16-18 protsendi kanti.

Eile tuli uudis, et Sampo panga kahjum oli 2 miljardit krooni. Suurema osa sellest moodustasid väidetavalt äriühingud. Ma arvan, et just nimelt kinnisvara arendamisega seonduvad. Isegi kui järgi jäänud 27 miljardi kroonisest laenude portfellist peaks veel 2 või 4 miljardit hapuks minema, siis endiselt jääb panga kasumiks ülesse hinnatud tasemetel välja antud laenude pealt veel vähemalt kolmandik. Sarnane oli olukord kindlasti ka rootsi harukontorites: SEB ja hansapang.

Lõpetuseks lisan, et minul ei ole laene. Aga ma ei tunne ka kaasa neile, kes selle kodulaenu köie otsa riputati. Nüüd saavad nad teada kui kallis on enda vigadest õppida ja mitte olla näiteks kursis soomlastel naha üle kõrvade tõmbamise kogemusega. Näiteks Soome lama põhjustasid ka pankade optimistlikult antud laenud (nad lootsid eksportide NLiidu turule). Kuid suurem probleem oli selles, et isegi riigilt saadud tagatiste järel olid pangad huvitatud raskustes firmade kiirest lõpetamisest ja nende omanike pankrotistamisest. Käis massiline omandi ümber jagamine (6 miljoni margaga ehitatud maja müüdi 4 miljoniga jne). Selle tulemuseks oli ka ettevõtluse hääbumine ja keskklassi vähenemine (kannatajateks olid ennekõike väikefirmade omanikud).

Järeldus nii Soome lama kui Eesti masu korral on ühene: eliit keeras kihva, rahvas maksab kinni.