Voldemar Kolga: Kinotulistamisest: väärtused on labiilsed

Varem oli maailm struktureeritum – mina teadsin, et ma olen talupoeg ja sina oled mõisnik. Nüüd on aga maailmas asjad segasemad, ei oska peale vaadates öelda, kas näiteks mingi asi on kunst või ei ole kunst. Ja nii tekib inimestel eripärane tunne, nagu oleks film ja elu omavahel seotud, et nad polegi nagu kaks eri asja, kõik voolab ühest kastist teise ja läheb segi.

Nii tekib inimesel soov performance’is osaleda, et ta oleks justkui kunstis sees. Interneti tõttu ju samuti pole kohalolekut ja nii on korrastatus inimeste peadest kadumas.

Selline seis pakub soodsat pinnast igasugu diktaatoritele, kes ütlevad, et maailm on mäda ja tuleb panna maksma kõva kord.

Tuleb hoida distantsi

Selle korrastamatuse tekkele on kaasa aidanud mitmed muidu positiivsed nähtused – maailma globaliseerumine, kõik on nüüd ja kohe, kõik on kättesaadav ega pea kaua ootama.

Meil on suured infovood ja me ei suuda asju paika panna.

Selle tulemusel on väärtused muutunud väga labiilseteks ja tekivad identiteediprobleemid.

Eks film võib kaasa aidata agressiivsuse vallandamisele. Ei tohi lasta muutuda filmil osaks sinust.

Distantsi hoidmine teosega on vajalik.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis