Võimuvaakum kohtusüsteemis tuleb täita
Kaksteist riigikohtunikku leidsid oma 11. jaanuaril riigikogu põhiseaduskomisjonile, vabariigi valitsusele ja riigikogu fraktsioonidele tehtud pöördumises ,,võib, näib, ohustab” laadis, et kuna nende ettepanekuid ei ole arvestatud, siis senist süsteemi muuta ei tohi. Riigikohtu esimees Märt Rask pidas seda konkreetseid ettepanekuid mittesisaldavaks ja hinnangutele rajanevaks poliitiliseks avalduseks. Endine riigikohtu esimees Uno Lõhmus, eelnõu sisusse laskumata, arvas, et Raski reageering piiras kohtunike sõnavabadust ja et ,,lahenduseks oleks erakondade kokkulepe hoiduda tipp-poliitikuid riigi esikohtuniku ametisse nimetamast”. Leian, et riigikohtunikud, kes eeldatavasti on eelnõu ettevalmistamise käigu ja sisuga detailideni kursis, reageerisid ebaadekvaatselt ning mitte just kõige järjekindlamate ja veenvamate argumentidega. Eelnõu on ju alles lõpliku vormumise algusjärgus. Pealegi tunnistavad nad ka ise, et ,,2007. aastal toetas Eesti kohtunike enamus kohtusüsteemi arengu põhimõtteid ning kiitis ühtse kohtuhalduse loomise heaks”. Mis siis nüüd lahti on?
Riigikohtunik riigikogulasena
Lahti on see, et ei tehta nii, nagu meie tahame. Pealtnäha õigusemõistmise sõl-tumatuse ja põhiseaduspärasuse pärast muretsedes lükatakse tagasi demokraatliku õiguse-mõistmise tagamise sisuline alustala – kohtuvõimu enesekorraldusõigus ja NB! ka kohustus. Või on asi hoopis lihtsam ja kardetakse lihtsalt oma mugava äraolemise kaotsiminekut?
On hämmastav, et kohtunikkond, eriti aga konstitutsioonikohtunikud ei mõista või ei taha arvestada, et kohtukorraldus on avaliku võimu küsimus. Avalikku võimu korraldab lõppkokkuvõttes mitte kohtunikkond, vaid selleks rahva poolt valitud seadusandja ehk riigikogu. Kohtunikkonda on kaasatud ja ära kuulatud. Seaduse subjektid – ei kohtunikud, politseinikud, arstid ega õpetajad – ei saa dikteerida seadusandjale oma tahet ja seaduse sisu. Nii toimides mindaks vastuollu põhiseaduse ja demokraatliku riigikorralduse alustega.
Kõige tähtsam on see, et eelnõu on kontseptuaalselt õigel alusel. On suur võimalus, et pärast umbes 15-aastast vaevalist arengut oleme lõpuks vabanemas Nõukogude-aegsest ning mõne kohtuniku ja justiitsametniku jumaldatud Saksa kohtukorralduse süsteemist ning liigume põhiseadusekohase ja tänapäeva Euroopas tunnustatud kohtukorralduse mudeli poole. Põhiseaduslik vajadus uue mudeli järele tuleneb sellest, et Eesti on demokraatlik õigusriik, kus iga Eesti kohtunik on sisuliselt ka konstitutsioonikohtunik. Nende pädevuses on teha õigusaktide, sh ka valitsuse ja justiitsministri aktide ja toimingute põhiseaduspärasuse kontrolli või lahendada kaebusi riigi täitevvõimu vastu. Ei saa olla sõltumatu täitevvõimu tegevuse üle otsustaja, kui ollakse samal ajal selle juhtimise, finantseerimise ja järelevalve all.
Võimuvaakum kohtusüsteemis
Edasi. Praegune kohtute kaksikalluvus riigikohtule ja justiitsministeeriumile on põhjustanud sisuliselt allumatuse, juhitamatuse ja järelevalvetuse. Võimuvaakumi tagajärjeks on kohtuasjade venimine, korralagedus, üsna arvukad distsiplinaarmenetlused ja kohtunike kriminaalkorras karistamised. Seda kõike, kolleegid, on valus ja häbi lugeda. Äsja avaldatud Euroopa inimõiguste kohtu 2009. aasta statistika kohaselt on seal ootel 422 Eesti vastu esitatud pöördumist. Absoluutarvudes on seda rohkem kui Rootsi, Soome või Leedu puhul, per capita on aga olukord veel halvem. See näitab, et miski Eesti õigussüsteemis ei toimi. On põhjust arvata, et viga ei ole kaugel praegusest õigus- ja kohtusüsteemist.
Vastuseisjad väidavad, et pakutu tähendab kohtusüsteemile sobimatut sõjaväelist juhtimis-süsteemi. Nii väitjad peaksid teadma, et demokraatlik võimukorraldus ei tähenda ainult võimu iseseisvust ja lahusust. See kätkeb ka võimu tasakaalustatust ja vastastikust kontrolli, peale selle veel sisekontrolli. On hea esile tõsta, et kontrolli ja järelevalve mehhanismile on eelnõus palju tähelepanu pööratud ja tervikuna võib sellega nõustuda. On aga demagoogiline panna ühte patta kohtuasjade sisuline lahendamine, mille loomulik ja vaidlustamatu eeldus on kohtuniku sõltumatus, ning kohtu ja kohtunike töö administratiivne korraldus kogu oma mitmekesisuses. See vajab efektiivseks juhtimiseks vältimatult allumist, järelevalvet ja kontrolli. Kirjas esitatud väide, et eelnõujärgne kohtuhaldussüsteem ,,tekitab olulise küsimuse sõltumatu põhiseaduslikkuse järelevalve jätkuvast võimalikkusest Eestis” on midagi nii enneolematut, et selle mõistmiseks jääb mul puudu ilmselt nii haridusest, kogemusest kui ka kujutlusvõimest. Ju on viga minus.
Tõsi, on üks asi, mis vajab veel edasist klaarimist ja mis ilmselt ei saa jääda nii, nagu ta eelnõus praegu seisab. See on eelnõu paragrahvis 27 ette nähtud riigikohtu esimehe ametist tagandamine. Seda kahel väga olulisel põhjusel. Riigikohtu esimees on ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu esimees, kelle ülesannete hulka kuulub presidendi poolt algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjade läbivaatamine. Eelnõu näeb ette, et presidendil on õigus algatada riigikohtu esimehe tagandamine ja otsustamisõigus selle üle kuulub riigikogule.
See säte on probleemne, sest kohtu esimees ei tohi olla rippuv-tagandatav kohtusse pöörduja või menetluspoole poolt. Teiseks puudub presidendil igasugune pädevus ja haldusaparaat riigikohtu esimehe ametialase tegevuse sisuliseks hindamiseks. Seega taandub tagandamise algatamine mulje või poliitiliste kaalutluste tasemele, mis mõlemad on demokraatlikus riigikorralduses vastuvõetamatud. Nii kõrgel tasemel ametisse nimetamise puhul lihtsalt ei tohi teha vigu või kui viga on siiski tehtud, siis tuleb sellega elada ja see järgmise ametisse nimetamisega parandada. Tähtaegne ametis olek tagab selle võimaluse.
Võimalik, et kogu, sh ka administratiivvõimu koondamine riigikohtu esimehe kätte, mida näeb ette praegune eelnõu, oleks liiast ja poleks parim lahendus. Asi saaks minu meelest selgemaks, kui süsteemi halduspoolega tegeleks riigikohtu kantsler – s.o süsteem, mis toimib ministeeriumides ja on rahuldavalt toiminud ka riigikohtus. Võimalik ka, et eesmärgi täpsema määratlemise kaudu saaks parandada kohtute sise- ehk (enese)kontrollisüsteemi kontrollikoja näol, mida tuleb pidada heaks leiuks. Nõustun ka sellega, et riigikohtu üldkogu õigusemõistmise välist võimu ja koormust tuleb vähendada.
Kohtusüsteemi usaldusväärsuse keskne küsimus on inimeste valik ja ettevalmistamine ning huvide konfliktide ja muude ametiriskide elimineerimine. Mõlemas osas vajaks eelnõu veel arendamist ja täpsustamist. Ma pean tarbetuks ja isegi ohtlikuks kaotada eelnõuga kohtunike keeld kuuluda erakondadesse ja osaleda äriühingute juhtimises. Õigusemõistmise sõltumatuse eest võitlevad riigikohtunikud siin millegipärast probleemi ei näe.
Parteilisuse keeld peab jääma
Avalikku võimu teostav ametikoht toob kaasa ka mõned paratamatud piirangud, mis on üldistes huvides. Nagu ohvitser või politseiametnik peab jääma ametikohast tulenevalt neutraalseks, nii peab seda tegema ka konflikte lahendav erapooletu ja rahva usaldust kasutav kohtunik. Valides vabatahtlikult ameti teeb kohtunik ka oma õiguste ja vabaduste piire puudutava valiku. Meil puudub igasugune tarvidus kodeerida õigusemõistmisse kahtlusi selles, et mingi otsus on sündinud mõne kohtuniku parteilise kuuluvuse, ärihuvide ja/või seoste pinnalt. Kas õigustatud või õigustamata kahtlusi, pole isegi oluline. Juba paljas kahtlus on laostav. Olgu märgitud, et avalike teenistujate teatud (inim)õiguste piiranguid peab õigustatuks ka Euroopa inimõiguste kohus.
Mõistetamatu ja eelnõu kontseptsiooniga sobimatu on kohtute infotehnoloogilise toe jätmine justiitsministeeriumi hallata. Sellisesse süsteemi, kui see nii jääb, on ette sisse programmeeritud ,,kahe peremehe koera” konflikt, mis lõppkokkuvõttes ainult kahjustab süsteemi arengut ja selle edukat toimimist. Sealjuures ei eita ma informatsiooni kogumise, haldamise ja analüüsi alase koostöö vajalikkust valitsusasutuse ja kohtusüsteemi vahel. See on iseenesestmõistetav ja ka kergesti paika pandav.
Lõpetuseks loodan siiralt, et rahunetakse maha ja suudetakse üle olla oma mugavusest, vähe põhjendatud hirmust
ja vaidlustes allajäämise kibestumusest. Loodan ka, et detailide ja tehniliste küsimuste pärast, mida saab ju veel korrigeerida, ei visata tuulde aastatepikkust põhjalikku ja vajalikku tööd.
Varem samal teemal:
Sulev Valner „Meeleheitel riigikohtunikud” 18.01;
Uno Lõhmus „Poliitikast ja kohtuniku sõnavabadusest” 25.01.
„Debatt: kas kohtuid kummitab
politiseerumisoht?” 03.02.
 |
  |
 |
