Visioonidest on villand

Arengu kiirus on asja üks külg. Teine külg on see, et tehnoloogia meeletult kiire arengu hindamiseks puudub ajaline ja ruumiline distants. Alles on jäänud vaid on-line rezhiim ja lõputu tormamine tundmatu eesmärgi poole. Muutuse protsendi muutuse protsent pole veel kunagi olnud nii tähtis kui täna.

Kõige eest tuleb maksta. Eriti veel tehnoloogilise progressi eest. Ja see isikuandmete privaatsuse kadumine, isiksuse lahustumine sadades tuhandetes andmepankades on ongi hind, mis tarbija peab maksma võimaluse eest olla ise nüüd ja praegu kogu maailma asjadega kursis. Kui tahad ise kõik teada, siis pead maksma kõige väärtuslikumaga, mis sul on – andmetega oma eraelu ja harjumuste kohta.

Meediategelikkuse üheks osaks muutunud manipuleerimine tekitab hirmu eeskätt vanemas põlvkonnas, kuid küüniliselt väljendudes pole nende eluaegne tarbimisväärtus nagunii enam teab kui suur. Hoopis olulisemad on noored, kelle harjumus igasuguse uue tehnoloogia vastu huvi tunda teeb neist tänuväärsed tarbijad.

Need uued tarbijad on üles kasvanud koos arvutihiire ja joystickiga, millega nad ise muudavad reaalsust. Muudavad – see tähendab manipuleerivad. Kasvanud üles valdavalt elektroonilise meedia keskkonnas, näevad nad läbi meedia poolt kasutatavad manipuleerimisvõtted ja suhtuvad neisse irooniaga. Nad on manipuleerimise vastu vaktsineeritud.

Kuna meedia tulevikku seostatakse peamiselt erinevate tehnoloogiatega, siis tuleb kindlasti küsida, kas nendel tehnoloogiatel on üldse tulevikku. Teiste sõnadega - kas inimesed üldse tahavad neid leidusi kasutada. Sest kasutamata tehnoloogilisi lahendusi on juba praegu tohutul hulgal, kuid nende rakendamine on vaevaline.

Meediatuleviku piiriks selle lõplikus tähenduses on inimese füüsiline vastuvõtuvõime. Mida kaugemale areneb tehnoloogia, seda enam unustatakse ära see, et inimese vastuvõtuvõime on juba ammu proovile pandud.

Traditsioonilised ulmelood ja –filmid ei saa läbi kohustuslike seinasuuruste ekraanideta, millel plekisel häälel pläriseb mingi küberprostituudi, tähesõdalase ja koduabilise ristsugutis. Kuid need kodud on külmad ja kõledad ning seks on seal pea alati virtuaalne. Ulmekirjanike arvates kaasnevad (meedia)tehnoloogia arenguga olulised piirangud eraelus, armastuses ja füüsilistes naudingutes. Kirjanike arvates teeb virtuaalsusse üle kanduv elulaad inimesed emotsionaalselt vaesemaks ning allutab nad totaalsele kontrollile. Ning kirjanike kui intuitiivsete tulevikuennustajate ohutunnet ei tohi jätta tähelepanuta.

Sest juba täna on võimalik ehitada mobiiltelefon kella sisse või õmmelda mikrofon peanaha alla. Millegipärast seda ei tehta. Isegi maailma rikkaima inimese Bill Gatesi ülitehnoloogiline elumaja koosneb peamiselt üsna triviaalsetest tehnoloogilistest lahendustest, mis elu kvaliteeti kuigivõrd ei muuda. Gates ise on kunagi öelnud tähelepanuväärse lause, et teatud tasemest alates on elu kvaliteeti võimatu tõsta. Sest kui sööd head ja tervislikku toitu ning kannad hoolt enese vaimse ja füüsilise tervise eest, siis ei tähenda üks arvutiekraan või mobiiltelefon rohkem või vähem kuigi palju. Ja mis imelist meediat me vajame selleks, et paremini elada? Kuidas me elame paremini, kui meil on rohkem meediat? Kuidas see meid inimestena paremaks teeb?

Miks peaks üldse arvama, et seinasuurused ekraanid, tibatillukesed telefonid või 24 tundi ööpäevas jooksvaid uudiseid edastavad kanalid on midagi sellist, mille poole inimkond on kümme miljonit aastat püüelnud?

Inimesele seab piirid inimene ise, mitte tehnoloogia. Sada viiskümmend aastat tormilist tehnoloogia arengut on juba viinud inimesed täielikku segadusse. Võimalik, et me pole tuleviku jaoks lihtsalt valmis, sest valdav enamik inimesi ei oska sellegagi hakkama saada, mille oleme tehnoloogilises peapöörituses loonud. Kas ja kuidas pöörase kiirusega edenevalt vankrilt maha hüpata? Mis on tehnoloogilise võidujooksu alternatiiv? Mis eesmärk üldse tehnoloogia arengul on? Kas tehnoloogia teeb meid õnnelikuks või hoopis õnnetuks?

Priit Hõbemägi

(EE, 29. juuni 2000, autori mugandus Megale)