VILLU ZIRNASK: Krooni devalveerimisest poleks kasu

Hiig­las­li­ku rii­giee­lar­vekär­pe et­te­val­mis­ta­mi­ne tä­hen­dab, et vä­he­malt esial­gu min­nak­se esi­mest teed. Kas see on õige ja ai­tab meid ma­jan­dusk­rii­sist lä­bi?

Meie naa­ber Lä­ti, kes oli sa­ma­su­gu­se va­li­ku ees, va­lis koos IMF-iga sis­se­tu­le­ku­te kär­pi­mi­se tee.  See ot­sus päl­vis pal­ju­delt  skep­ti­li­si kom­men­taa­re, näi­teks mul­lu No­be­li ma­jan­dusp­ree­mia saa­nud Paul Krug­ma­ni blo­gi­sis­se­kan­de peal­kir­jaks sai „Lä­ti on uus Ar­gen­ti­na”. Mä­le­ta­ta­vas­ti püüdis eel­mi­se kümnen­di lõpus ma­jan­dusk­rii­si sat­tu­nud Ar­gen­ti­na en­nast pääs­ta kok­ku­hoiu­ga, kuid paa­ri aas­ta pä­rast las­kis ik­ka­gi ka va­luu­ta­kur­si va­baks (s.t de­val­vee­ris).

Üks Lää­ne-Eu­roo­pas ja Amee­ri­kas pe­sit­se­va­te analüüti­ku­te skep­si­se põhjus on see, et nen­de jaoks on mas­si­li­ne ja küm-ne­tes­se prot­sen­ti­des­se küündi­da võiv pal­ga­lan­ge­ta­mi­ne üsna ku­ju­tel­da­ma­tu asi, sest pä­rast 1930. aas­taid po­le lää­ne­maail­mas mi­da­gi sel­list ko­ge­tud. Nad liht­salt ei usu, et sis­se­tu­le­kuid oleks võima­lik pii­sa­valt pal­ju ja kii­res­ti külmu­ta­da ja kär­pi­da. Ees­tist vaa­da­tes see aga loo­tu­se­tu et­tevõtmi­se­na ei tun­du: eest­la­sed on vii­ma­sel paa­ril aas­takümnel lä­bi­tud ma­jan­dus­va­pus­tus­te tõttu veel üsna paind­li­kud. Sa­mu­ti on kroo­ni kur­si säi­li­ta­mi­ne suu­re hul­ga eest­las­te jaoks emot­sio­naal­selt täh­tis – see teeb pal­ga- ja ee­lar­vekär­be­teks va­ja­li­ke kok­ku­le­pe­te saa­vu­ta­mi­se liht­sa­maks.

Tei­ne asi, mi­da vä­li­sa­nalüüti­kud sa­ge­li adek­vaat­selt ei ta­ju, on Ees­ti väik­sus. Ees­ti-su­gu­se­le väi­ke­rii­gi­le on fik­see­ri­tud kurss ja sel­lest kin­ni hoid­mi­ne sel­gelt täht­sam kui näi­teks Ar­gen­ti­na­le või Aa­sia maa­de­le, kus toi­mu­nu­le mõel­des ar­va­tak­se meid­ki de­val­vee­ri­misküpse va­luu­ta­ga rii­ki­de hul­ka.

De­val­vee­ri­mist pal­gakär­be­test mõist­li­ku­maks pi­da­va­te ma­jan­dus­tead­las­te hin­nan­gul lük-kaks de­val­vee­ri­mi­ne ma­jan­du­se kii­re­mi­ni käi­ma kui pal­gakär­ped. Näi­teks Ar­gen­ti­nas, mis de­val­vee­ris pee­so 2002. aas­ta al­gu­ses, kuk­kus ma­jan­dus tol aas­tal 11 prot­sen­ti, aga 2003. aas­tal ju­ba tõusis 8 prot­sen­ti. USA dol­la­ri­tes väl­jen­da­tu­na oli Ar­gen­ti­na 2003. aas­ta SKT pa­ra­ku küll üle ka­he kor­ra väik­sem kui de­val­vee­ri­mis-eel­sel 2001. aas­tal ja jõudis taas krii­sieel­se­le ta­se­me­le al­les möö­du­nud aas­tal. Nii et üli­kii­relt mõjuv ime­ro­hi ei ole de­val­vee­ri­mi­ne kind­las­ti, eri­ti prae­gu­sel ajal, kus kõigil eks­por­di­tur­gu­del on sa­mu­ti kriis.

Väikeriigi eripära

Skep­ti­ku­te järg­mi­ne et­te­hei­de pal­gakär­be­te va­rian­di­le on see, et pal­gakär­ped val­lan­da­vad si­se­ma­jan­du­se al­lak­äi­gus­pi­raa­li. Kui kee­gi hak­kab saa­ma näi­teks 20 prot­sen­ti vä­hem pal­ka, peab ta vä­hen­da­ma tar­bi­mist, vä­he­ne­nud tar­bi­mi­ne oma­kor­da tä­hen­dab, et et­tevõte­tel õnnes­tub vä­hem müüa ja nad pea­vad toot­mist vä­hen­da­ma, mis tä­hen­dab  järg­mi­si val­lan­da­mi­si ja pal­gakär­peid jne. Sel­le­le võib vas­ta­ta, et olu­kor­ras, kus mär­ki­misväär­ne osa tar­bi­ta­vast kau­bast (või nen­de val­mis­ta­mi­seks ka­su­ta­ta­vast too­rai­nest) im­por­di­tak­se, aval­daks de­val­vee­ri­mi­ne eest­las­te os­tujõule um­bes sa­ma­su­gust mõju kui sis­se­tu­le­ku vä­he­ne­mi­ne.

Kui vaa­da­ta va­li­kut pal­gakär­ped ver­sus de­val­vee­ri­mi­ne pan­ka­de ja lae­nuvõtja­te sei­su­ko­hast, tun­du­vad pal­gakär­ped ole­vat sel­gelt pa­rem va­lik. Pal­gakär­ped vä­hen­da­vad sa­mu­ti lae­nu­de ta­su­mi­se võimet, kuid va­li­ku­li­selt, mit­te kor­ra­ga ab­so­luut­selt kõigil, na­gu teeks de­val­vee­ri­mi­ne. Kui de­val­vee­ri­mi­se­le eel­neks kõigi eu­ro­lae­nu­de ko­hus­tus­lik pöö­ra­mi­ne kroo­ni­des­se, pää­sek­sid lae­nuvõtjad küll ker­ge­malt, kuid kan­na­ta­da saak­sid pan­gad. Võib küll öel­da, et pa­ras nei­le, aga ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja pää­se­mi­seks lä­heb siis­ki va­ja ka elujõuli­si pan­ku. Li­saks on veel see oht, et nii ra­di­kaal­ne samm na­gu eu­ro­lae­nu­de kroo­ni­lae­nu­deks muut­mi­ne ei lä­he lä­bi il­ma sa­ma­su­gu­se sam­mu­ta hoius­te poo­lel, mislä­bi kao­tu­se osa­li­seks saaks hulk hoius­ta­jaid.

Ga­ran­tiid, et sis­se­tu­le­ku­te kärpi­mi­se teed mi­nek ai­tab Ees­ti ja Lä­ti lõpuks pank­ro­tio­hust ja ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja, kee­gi an­da ei saa. Na­gu prae­gu kõik­jal maail­mas ma­jan­du­se koh­ta ar­mas­ta­tak­se öel­da: me sei­la­me tund­ma­tu­tes ve­tes. Aga se­da võib küll öel­da, et šan­sid on pii­sa­valt head, et proo­vi­da.

Kui lä­heb häs­ti, on meil ka­he-kol­me aas­ta pä­rast võima­lik esit­le­da uut edu­lu­gu: kui­das taas­ta­da ma­jan­du­se kon­ku­rent­sivõime pal­ku ja ee­lar­vet kär­pi­des ning va­luu­tat de­val­vee­ri­ma­ta. See võib pak­ku­da laial­dast hu­vi, sest on ju kõik eu­ro­ra­ha ka­su­tu­se­le võtnud rii­gid mäs­si­nud en­nast veel­gi kar­mi­mas­se „hul­lusär­ki” kui Ees­ti. Piir­kond­lik­ku ühis­ra­haa­la ka­van­da­vad ka Pär­sia la­he äär­sed maad (kui­gi se­ni rää­gi­tud 2010. aas­taks see veel ar­va­ta­vas­ti teoks ei saa). Tead­mist, kui­das hak­ka­ma saa­da, kui de­val­vee­ri­da po­le võima­lik, na­pib prae­gu neil kõigil.