Villu Zirnask: Finantstehingute maks: mida see meile teeb?
Mida tahab Euroopa Komisjon finantstehingute maksuga maksustada?
Kõiki aktsiate, võlakirjade, tuletisinstrumentide ja struktureeritud finantstoodetega tehtavaid tehinguid, milles vähemalt üks osapool on EL-is asuv finantsasutus. Kodulaenude ning ettevõtete pangalaenude võtmist ning kindlustusmakseid kavas maksustada ei ole.
Võlakirjade ja aktsiatega kauplemisele tahetakse kohaldada minimaalne maksumäär 0,1% ning tuletisinstrumentidele 0,01%. Maks peaks kehtima hakkama 2014. aastast, maksutulud jagataks EL-i eelarve ja liikmesriikide vahel.
Miks tahetakse finantstehinguid maksustada?
Idee laia baasiga finantstehingute maksust on vanem kui Euroopa Liit, 1936. aastal soovitas John Maynard Keynes seda rakendada USA-s, sest ülemäärane spekuleerimine muutvat väärtpaberite hinnad liiga kõikuvaks.
Kitsamalt on finantstehinguid maksutulu saamise eesmärgil maksustatud juba palju varem — näiteks aktsiatehinguid Londoni börsil maksustab Suurbritannia, Euroopa Komisjoni plaani äge vastane, juba aastast 1694. Üleeuroopaline laia baasiga maks on päevakorda tõusnud finantskriisi tõttu. Pangad on saanud valitsustelt suurel hulgal finantsabi, samal ajal on nad ise võrreldes muude majandusharudega alamaksustatud. Käibemaksust on finantsteenused enamikul juhtudel vabastatud. Samuti arvavad paljud, et maailma on tekkinud ülemäära palju lühiajalist spekuleerimist, mida maks võiks aidata vähendada.
Mis räägib finantstehingute maksu vastu?
Üks vastuväide on, et selle kehtestamist ei saatvat edu, kui just ühtset maksu ei kehtestata kogu maailmas. Vastasel juhul pagevat tehingud praegustest keskustest kahtlastesse jurisdiktsioonidesse ja ilma ollakse nii maksutulust kui ka tehingutest. Tõenäoliselt dramatiseerivad maksu vastased seda momenti tulenevalt oma erihuvidest üle, sest näiteks aktsiatega kauplemine ei ole Londoni börsil kehtiva maksu tõttu ju sugugi mujale kolinud.
Teine vastuväide on, et maksu kehtestamisel väheneks finantsturgude likviidsus, sest spekulante, kes võiksid teie tehingu vastaspooleks hakata, jääks kasvanud kulude tõttu vähemaks. Ka see on vaieldav vastuväide, sest segastel aegadel ehk siis, kui turgudel likviidsust kõige rohkem vaja on, kalduvad ka spekulandid aja maha võtma.
Kolmas vastuväide on, et maks ei saavuta oma eesmärki — finantssektori suuremat maksustamist –, sest pangad võivad tõsta vastavaid teenustasusid ning lõppkokkuvõttes jääb maks klientide kanda. Nii võib tõesti minna, kuid sel juhul kasvaksid kõige rohkem kiirete rahapööritajate kulud, mitte pensionifondide ja muude pikaajaliste investeerijate omad, sest need teevad tehinguid suhteliselt harva.
Kas finantstehingute maks päriselt ka kehtestatakse?
Kindel vastane on Suurbritannia, kes on lubanud maksuga nõustuda vaid siis, kui see kehtestatakse ülemaailmselt, mis ei ole lähemal ajal tõenäoline. Euroala liikmetest on vastu Iiri-
maa, kes kardab, et ainult euro-
alal kehtestatav maks võiks rikkuda tema finantskeskuse konkurentsivõime Londoniga võrreldes. Eesti on selle maksuga üldiselt nõus.