Viimase 1. septembri šokk

Aga põnev oli ka, sest aasta eest oli naabermaja tüdruk uhkeldanud, et tema läheb juba kooli. Tollal näitasin talle keelt, nüüd oli minu kord kodu kõrval asuva põhikooli saladuslikest ustest sisse kõndida.

Eile hommikul, täpselt kuusteist 1. septembrit hiljem, avastasin tööle minekuks kingapaelu sidudes, et tänavu polegi mul ühelegi kooliaktusele asja. Päris läbi kõik veel ei ole, kuid teise aasta magistrant enam ilmselt õpetajale esimese koolipäeva puhul astreid ei vii ja uuest septembrikuust juttu ei tee.

Tagasi mõeldes meenutab kogu mu haridustee hiiglaslikku konveierilinti. Ei, ma ei taha seekord sugugi arutada hariduse sisulist poolt. Pean silmas hoopiski seda, et kõikvõimalikud koo­liastmed said läbitud ühe jutiga, nominaalaja ja kõrvalekaldumisteta.

Minu puhul oli muster niisugune: esimene klass kodukohas. Teisel aastal enam vastasmajas asuv põhikool ei sobinud, tuli minna linna „tarkade” laste kooli. Üheksanda klassi lõpusirgel tehti meile selgeks, et väärikasse gümnaasiumi vastu võetute hulka jõudmine on ainus võimalus pääseda igavese eluheidiku staatusest. Sai tehtud. Kolm aastat hiljem ei tahetud kuuldagi, et keskkooli lõpetamise järel on ka muid võimalusi peale otsemaid ülikooli astumise. Ühelt poolt soodustas seda õpetajate mantra: „Kui sa praegu edasi ei lähe, kaob õppimistahe ja jääbki kõrgharidus saamata!” Teisalt iseenda hirm: kui ma järgmiseks 1. septembriks ühegi kooli hingekirjas ei ole, siis… Ei osanudki sellest kaugemale mõelda. Ülikooli esimesel päeval utsitati meid jällegi nominaalajaga, kol­me aastaga bakalaureuseastet lõ­petama ja lõpuaktusel tuletati meelde, et ilma magistrikraadita on kõrgharidus siiski poolik. Et eesmärgiks on ikkagi 3 + 2, mitte 3 + 0. Jällegi viis konveierilint mind järgmise haridusastmeni, mis tuleks soovitatavalt ettenähtud ka­he aastaga läbida.

Must valgel ei ole ju kirjeldatud mustril häda midagi. Tegelikkuses tundus, et konveier viis mind edasi ehk liigagi kiiresti: iga uus 1. september koitis veel en­ne, kui oli aega ringigi vaadata. Tundub, et meie haridussüsteem soosibki „kähku igast astmest lä­bi” mentaliteeti. Peaasi, et keegi ri­pakile ei jääks. Ometi julgustatakse mitmel pool mujal maailmas kooliastmete vahel vaba aastat võtma.

Kiiret pole kuhugi

Hirmu, et „tibu” konveierilindilt kõrvale astudes lõplikult kaduma läheb, võiks tegelikult unustada. Kui on motivatsiooni haridustee võiduka lõpuni viia, siis ei tohiks see kaduda näiteks ka pärast aastast teenistust vabatahtlikuna mõnes välisriigis. Või kui kardetakse, et noored sealt tagasi ei tule, siis miks mitte neid kodumaal rakendada? Kui on aga hirm, et tööturg nad elusana neelab, siis vaadakem trende: Eesti üliõpilaskondade liidu uuringu järgi on üle 25-aastaste üliõpilaste osakaal suurenenud viiendikult 37 protsendini ja suureneb veelgi. Kiiret pole tegelikult ku­hugi. Naljaga pooleks: pisut aega võttes saaks ehk pehmendada paratamatut šokki, mille viimane 1. september kunagi paratamatult põhjustab.