Viimane piisk

Minevikutaak oli seljast visatud. Et me ei vaataks liialt palju tagasi, et me poleks kimbatuses ega kinni oma keerulises saatuses. Sest elavad inimesed on siinsamas meie ümber ja 21. sajandi esimesed kümme aastat on juba möödas. Aeg tõelisteks tegudeks.

Tšehhi klaasipõrgu

Meenutasin ka seda, et pärast avamist sõitsin Lõuna-Eestisse looduse keskele puhkama. Pärast vaevalt nädala kestnud vaikust, kus kõik tundus olevat laabunud, helises telefon teatega punaseks tõmbunud paneelist. Sellest teatest alates on ükshaaval esile kerkinud Sans Souci praak – LED-valgustus, ventilatsioon ja vuugivahed. Tundus, et nad polnud oma allhankijatega hakkama saanud, teinud tellijale head nägu ning objekti koos vigadega üle andnud. Nende avastuste käigus tehti minu jaoks ainuvõimalikud järeldused – sama tarnijaga edasi minna ei saa. Võimalikud garantii- ja trahvisummad tuleb sisse nõuda ning teostada kõik vajalikud tööd uute tegijatega ja õigete lahendustega. Nii nagu me idee autoritega seda ka protsessi käigus teha soovisime.

Peab tunnistama, et seda, mis laupäeval juhtus, ei osanud ma ka halvimas unenäos näha. 15 m kõrguselt alla kukkunud nurgadetail oli viimane piisk karikasse. Sellest hetkest kadus minus viimanegi usaldus ning tahe Sans Souciga kokku puutuda. Olen sama sügavalt pettunud kui kõik teised.

Inimestena võime jääda eriarvamusele monumendi välimuse küsimuses. Me võime diskuteerida, kas klaas sobib või mitte ja kas rist on ikka see õige sümbol. Kuid ühes asjas eriarvamusele jääda ei saa – see on kvaliteet ja ohutus.

Kui ma allakukkunud nurgaliistust kuulsin, mõtlesin: kuidas selline asi üldse võimalik on? Nurgaliistud pidid kinnituma tugevate terasklambritega. Tallinna tehnikaülikooli esialgsest arvamusest selgub, et olidki, kuid teostus ja koostekvaliteet jättis soovida ning kinnitused polnud piisavalt tugevad ega töökindlad. Nüüd uurib tehnikaülikool tööde teostust ja vastavust projektile.

Tekib küsimus: mida tegi Sans Souci selleks, et läbida ehitusjärelevalve oma eesti soost esindaja ning kõigi teiste instantside valvsa pilgu alt? Maa-ala ehitajal Celanderil võivad küll olla majanduslikult keerulised ajad, kuid oma tööd tegid nad siiski hästi ning koostöö ei olnud vaid sõnakõlks.

Klaasi müüdid

Praeguste probleemide taga pole mitte ideekavand ega materjalivalik, vaid karjuvad vead projektijuhtimises, töös allhankijatega ning ka ebaprofessionaalsus. Sellise iseloomuga tarnijaga oleks probleemid ilmnenud igal juhul, olgu materjal või kavand milline tahes. Ideed ei vastuta selle eest, mida inimesed nendega teevad. Ja siin on Sans Souci selgelt oma võimeid üle hinnanud.

Öelda 21. sajandil, et klaas kui materjal ei talu väliskeskkonda, on ilmselge teadmatus klaasist. Klaasi kui materjali kiitsid heaks klaasikunstnik Eino Mäelt Eestis, Iittala Soomes, Kosta Boda/Or­refors Rootsis, klaasikunstnik Mats Jonasson Rootsis. Ka Tšehhi enda klaasitraditsioonid on märk klaasist kui usaldusväärsest materjalist. Jääb vaid üle unistada, millise kvaliteedi ja lõpptulemuse oleks pikema tähtaja puhul andnud koostöö põhjanaabritega Iittalast.

Füüsikaliselt on klaasi survetugevus ideaaltingimustes umbes neli korda suurem kui terasel. Kohatud on ka hirmud klaasi purunemisest vandalismi korral, sest 5 cm paksuste paneelide purustamiseks on tarvis kulutada oluliselt rohkem jõudu kui graniidist tükkide välja löömiseks, mis on äärmiselt poorne materjal. Ka on oluliselt lihtsam klaasi hooldada ning näiteks grafiti korral pesta.

Autorite taotluseks oli näidata vabadust läbi tema hapruse prisma, peegeldades põhjamaiselt karget visuaali läbi igijääd meenutava paksu klaasi. Nii eristub see Vabaduse väljakul kõigist teistest hoonetest ja materjalidest. Vabadussõda seostub paljuski Eesti karmide ja pimedate talvedega ning kõik järeltulevad põlved saavad samba peegelduses näha iseennast ja mõelda neile, kes meile vabaduse tõid.

Meile nii iseloomulikku naabritega võrdlemist me autoritega toona ei arvestanud. Ajalugu ning rahva olemus ei ole võidujooks või eelmise sajandi standardiseerimisprogramm. Vabadussõja idee ja võidu ime väärib head ideed,  aga ka head kvaliteeti.

Alternatiivne idee

Olen korduvalt mõelnud, kas oleks pidanud esitama hoopis ühe teise idee – sarnasel maa-ala lahendusel asuv laulukaare-kujuline valge linnutiib, mis piltlikult võtaks kõik külastajad oma tiiva alla. Oleme ju eestlastena mitmel korral ime läbi vabaks saanud. On ju meil laulgi olemas –  „Hoia, Jumal, Eestit”. Nii mitmes võtmes oli ja on see palju parem idee kui see, mille esitasime. Aga kuna teema oli siiski seotud Vabadussõjaga, siis pidasime seda liiga abstraktseks. Hiljem tuli välja, et paljud teised esitasidki pigem abstraktse vabaduse ideid kui Vabadussõja võidusamba ideid.

Idee autoreid on nimetatud non-artist’idest lapsarhitektideni, tattnokkadest hiirekõrvadeni. Siltide külgekleepijate seas on kindlasti ka parastajaid, kellele on mis tahes ebaõnnestumine kogu protsessi juures suureks kahjurõõmuks, kitsa huvigrupi ametkondlikuks kasumiks. Kuid Eesti rahva toetus on olnud meile oluline, kvaliteediprobleemid ei vähenda Vabadussõja võidusamba vajadust ega tähendust.

Soovin, et kõik asjaga seotud teeksid kõik endast oleneva, et olukord lõplikult ja korralikult lahendada. Näpuga näitamise ning üksteise süüdistamisega kaugele ei jõua.