Vene rindel muutuseta?

Vähemalt möödunud sajandi domineeriv miinusmärgi kujundaja on meie jaoks olnud Venemaa.

Nii on meie hinges ja mõtetes kujunenud omamoodi Pavlovi tingitud refleks, kus kõik, mis seostub Venemaaga, paneb automaatselt „sülje voolama”. Sest mille muuga kui mitte uudistetootjate reflektoorse reaktsiooniga päevasündmustele oleks võimalik seletada, et professor Aadu Musta Karl Ernst von Baeri tegevust täpsustav arhiivileid tõsteti rahvusringhäälingu „Aktuaalse kaamera” (ERR 10.01) esiuudiseks. Pole ju selles, et valdav osa maadeavastajaid olid riikliku tellimuse täitjad ja vastavalt ka riikliku analüütilise luure kollektiivsed alusepanijad, iseenesest midagi põhimõtteliselt uut (mis loomulikult ei vähenda professor Musta leiu väärtust).

Millal üldse saavad ajaloovalla avastustest ja leidudest ajakirjanduse jaoks kajastamisväärsed sündmused? Eks ikka siis, kui need haakuvad Venemaaga. Ei jätnud ju samuti praktiliselt ükski infokanal märkimata ajaloolase Jaak Valge poolt Moskva arhiivist ammutatud teavet sellest, et osal Eesti kirjanikel ja vasakharitlastel oli 1930. aastatel Nõukogude Liidu saatkonnaga tihedaid ja osalt isegi reeturlikke suhteid. Ja jällegi (ka siin pole ju küsimuseks leidude väärtus) valgustas kajastus, nagu sensatsioonide puhul ikka, ilutulestikuna hetkeks taevast ja kustus kohe. Kuigi ajalooteaduse raamides on ju ka siin lõpmatult arutamist väärivaid küsimusi alates kas või sellest, kuivõrd usaldusväärsed said tol, hirmu-epideemiast nakatunud ajal üldse olla Nõukogude saatkonna töötajate ülestähendused.

Veel kord: ülalöeldu pole mingil määral seotud nimetatud ajaloolaste uurimistöö olulisuse kahtluse alla seadmisega. Need olid vaid ühe valdkonnaga seotud üksikud näited üldisemast reaktsioonist sildile, mille nimi on Venemaa.

Miks on aga selline, valdavalt reflektoorselt üheülbaline ja ühesuunaline reaktsioon eba-mõistlik ja äärmuslikus variandis isegi ohtlik? Sest see piirab meie valikuvõimalusi. Need aga, kui vaadata kõige üldisemalt riikide toimimist pikemal ajaskaalal, on olnud tingitud valdavalt kas piltlikult öeldes vabalt valitud või pealesunnitud käikudest. Üldine paratamatu reegel paistab olevat selline, et riigi suurus ja vägevus annab proportsionaalselt rohkem vabu valikuid. Ja vastupidi: väikestel on neid olnud tunduvalt vähem. Eriti siis, kui olukord maailmas on olnud pingeline ja horisondile on ilmunud esimesed märgid sõjatormi lähenemisest. Nii oli see näiteks vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist. Oli ju ka siis suurtel võrreldes Eesti-taoliste väikestega käes tunduvalt rohkemate käikudega kaardipakk.

Kas tänapäeva maailmas on sõjatormi eelne aeg või mitte, saab öelda vaid tulevik, kuid Eesti huvidest lähtudes oleks kõige rumalam oma valikuvabadust omal algatusel veelgi piirata. Seda ka Venemaa puhul, kust me oleme oodanud ja ootame (ühe Ameerika uurimiskeskuse 2010. aasta prognoosidele tuginedes) vaid agressiooni. Mis iseenesest pole muidugi välistatud ja milleks tuleb loomulikult valmistuda. Paremini või halvemini oleme me seda ka teinud ning väikeriigile omaselt valdavalt retoorika ja žestide vallas. Igatahes oleme me valmistunud, valmis ja peame valmistuma, sest kui Vene impeerium meid tänasel päeval ka otseselt ja sõjaliselt ei ähvarda, pole Kreml jätnud jonni meid vähemalt suursaadik Mart Helme Venemaal kogetud tähelepanekut tsiteerides „savisaarestada” (Delfi 13.01). Sest niisugune, läänele vastanduv ja meid kimbutav on Venemaa huvi.

Kütist saagiks

Aga kui tänapäeva Venemaa välispoliitilisse mõttemaailma natukene põhjalikumalt süveneda, siis võib märgata, et sarnaselt vapi kahepealise kotkaga ja võimuvertikaali lõpetamatusega pole üksüheselt paigas ka arusaam Venemaa niinimetatud huvidest. Siis hakkab silma, et rusikatega lääne ja meie suunas vehkivatele ja meil obligatoorset tsiteerimist leidvatele duumaliikmetele (ikka seesama Pavlovi refleks!) lisaks leidub arvukalt mõjukaid kirjutajaid ja rääkijaid, kelle arvates on Venemaa huvid suisa vastupidised: need peituvad heades suhetes läänega.

See ootamatu tõdemus ei tulene kaugeltki sellest, nagu oleks Venemaa südant juhuslikult noolena tabanud abstraktne kõikehõlmav armastus lääne kui sellise vastu. Pigem on asi rollimuutuses, mis muudab Venemaa iga aastaga aina rohkem kunagisest kütist saagiks ehk Hiina pürgimuste objektiks. Sellisele arengule vastu seismises seisnebki Venemaa peamine, läänega häid suhteid eeldav huvi. Järsku polegi see lihtsalt juhus, et „ajaloovõltsijaid” vanglakaristusega ähvardav seadus jäi Venemaa valitsusel kinnitamata ja seaduseelnõu „Vastutegevusest natsismi, natsikuritegude  ja nende käsilaste rehabiliteerimisele endise NSV Liidu territooriumi uutes iseseisvates riikides” on kadunud kalevi alla. Igatahes tasub valmis olla ka selleks stsenaariumiks…