VEIKO MÄRKA: Poistesõber õpetaja Laur

Seda tendentsi võimendas tsensuuriaastate sund anda komplitseeritumaid ideid edasi ridade vahelt. Nii näiteks polnud hipiliikumise kõrgajal ENSV-s kuidagi võimalik kirjutada hipikirjandust. Ometi on meil tänu Eno Raua “Naksitrallidele” olemas kunstiliselt kõrgetasemeline ning ideoloogiliselt pädev hipikommuuni kirjeldus. Või sama autori Sipsik –  muistsete eestlaste Tõnni ja Pekoga võrreldav ebajumalakuju arhetüüp.

Oskar Lutsu “Kevade” kirjutamis- ja ilmumisajal polnud vajadust oma mõtteid ridade vahele peita – vähemalt nii süütul teemal kirjutades. Tänu harukordsele empaatiavõimele on autor tõelise meediumina aga edasi andnud neidki koolielu külgi, mida ta ilmselt kujutada ei kavatsenudki.

Neist silmatorkavaim on õpetaja Lauri kuju – see on mees, kes kogu oma energia pühendab koolipoiste südamete vallutamisele (tüdrukute vastu ei ilmuta ta vähimatki huvi). Lauri tähelepanu keskmes on ikka need koolipoisid, kes on hädas (Tõnisson) või üksildased (Tali). Teisisõnu – pedofiilile kergem saak. (“Laur pidas Arnot hästi silmas ja pani muidugi ka tähele, kuidas see tihedamini norutama hakkas.”) Tema lemmikvõtteks on poiste ükshaaval oma kambrisse kutsumine ja individuaalne töötlemine. Eriti mõjuv relv on muusikaga peibutamine (viiulimäng).

Lauri pedofiilikalduvuste kohta pole võimalik leida otseseid tõendeid. Iseküsimus, kas need tegelikult avaldusidki või jäid rõõsad koolipoisid talle üksnes unistuseks.

Märksa kõnekam on aga fakt, et selle kohta, nagu oleksid Lauri (või tema prototüüpi Ludvig Rooset) seksuaalselt erutanud naissoost olendid või isegi täiskasvanud mehed, pole üldse võimalik andmeid leida. Ühtegi sellekohast vihjet ei leidu “Kevades”, teistes Tootsi-lugudes, Lutsu mälestusteraamatus “Vaadeldes rändavaid pilvi” ega tema kaasaegsete memuaarides.

Olulistest “Kevade” tegelastest on Laur ainus, kes hiljem jäljetult kaob. Leiame temast ainult pool lauset “Suve” IV peatükis: “Kooliõpetaja Laur olevat ammugi ära...”

Miks selline erand?

Ikka sellepärast, et täiskasvanute maailmas, kuhu Lutsu alter ego elukäik oli jõudnud, polnud Lauril midagi teha. Tema pärisosaks jäid kool ja lapsed. Nende üle oli tal autoriteeti. Naiste üle mitte, sest esiteks oli ta vaene (korteriks üks pisike tuba koolimajas), teiseks inetu (Luts võrdleb teda oma kassi Vaanjaga: “Aga kuidas on meie koolihärra Roose sellesama Vaanja moodi! Antagu isand Roosele pikemad vurrud ning seatagu siis kõrvu need kaks, küllap siis nähakse varsti, mida enne ei pandud tähele.”)

Mida varjas õpetaja?

Vaatame sedagi, kuidas iseloomustab Luts oma mälestustes Roose sisemaailma: “Vahel jutleb kingseppadega kauemat aega, aga nii tilgaviisi, igal ütlusel pikem vaheaeg. Endast igatahes ei kõnele sõnagi – keegi ei tea isegi, kustpoolt on ta pärit. Harva vilksatab mõni sõna Tartu seminarist, ja see on kõik.”

Mida sellisest iseloomustusest järeldada? Esiteks: Roosel on midagi varjata. Teiseks: see varjamisloor on väga tihe, isegi tema eelmine elu- või teenistuskoht annaks mehe kohta nii palju kompromiteerivat infot, et peab saladusse jääma. Milline see saladus on, seda me ligikaudu aimame. Muuseas, Roose oli sel ajal 25-aastane, s.t eas, kus seksuaalsed kalduvused on välja kujunenud, kuid neid on veel võimalik varjata.

Nii Luts ise kui ka tema kaasaegsed koguteoses “Mälestusi Oskar Lutsust” on Roose/Lauri suhtes hämmastavalt kidakeelsed. Seda võib nimetada suisa vaikimise vandenõuks. Ometi töötas ta Palamusel 12 aastat. Ühe vihje annab siiski Lutsu koolivend August Loog. “Poistega sai Roose hästi läbi...”  

Väga huvitava Lauri-käsitluse pakub meile Tallinnfilmi 1969. aasta mängufilm “Kevade”, kus kooliõpetajat kehastab Leonhard Merzin. Muidugi ei saanud filmis näidata mingeid pedofiilseid kalduvusi. Ilma nendeta Lauri kehastada pole aga usutav. Nii valis Merzin hoopis kolmanda tee – või õigupoolest oli see talle juba kätte juhatatud. Tema Laur on üksikasjalikult kopeeritud näitleja eelmisest olulisest rollist – filmi “Inimesed sõdurisinelis” (1968) politrukist.

Merzini lahke ja tark õpetaja juhatab koolipoisse täpselt sama diskreetselt, kuid õiges suunas nagu vilunud parteitöötaja algajaid punaarmeelasi. Eriti vapustavalt torkab see silma otsest võrdlust pakkuvas “Kevade” lahingustseenis – lumesõjas.