VALLO TOOMET: Tere tulemast tagasi Nõukogude Liitu

Seaduseelnõu, mis nõuab inimese elukohta sissekirjutamist, peegeldab kõige ehtsamalt totalitaarset mõtteviisi. Siis oli inimene mutter ja kontroll tema üle pidi olema totaalne.

Vene ajal oli sissekirjutus eluküsimus. Sellest sõltus koht korterijärjekorras – mida viletsamal pinnal elasid, seda ettepoole said ennast möllida. Tallinna sissekirjutuse saamine valmistas tõelist peavalu. See oli jälle seotud elamispinnaga – kui said kusagilt mõne toa, siis tuli ka sissekirjutus. Kui ei, siis olid illegaal, kelle miilits võis vabalt platele viia. Sissekirjutuseta ei olnud sa inimene. Meenutada võib veel seika, et kehtis kohustus komandeeringus olles ennast kohalikus täitevkomitees registreerida, kui kodust äraoleku aeg ületas kolm päeva.

Ehk võtaks sellestki malli?

Tundub, et samu meetmeid soovitakse uuesti rakendada. Huvitav on ka selle korra vastu eksimisel trahvi määramise loogika. Kui inimene ennast kusagile “sisse ei mölli”, saab talle selle eest määrata 6000 krooni trahvi. Prügimäele saab end ilmselt samuti sisse kirjutada. Riik tahab oma kodanikke üle lugeda, kastidesse paigutada – kui kodanik keeldub, määrame aga trahvi.

Absurdsed põhjendused

Huvitav on ka ametnike seisukoht: seaduse eesmärk on inimesele teadvustada, kus ta elab (sic!), ja trahve ilmselt ei määrata – see olevat lihtsalt hirmutamiseks. Viimati mainitud väidet võib ametnike suust kõikvõimalike seadusemuudatuste puhul üha sagedamini kuulda. Inimest lohutatakse: pole midagi, saame ise ka aru, et lollus, ärge seda seadust täitke, ega midagi ei juhtu. Jah, võib-olla ei juhtu, kuid seadust on rikutud. Ja teada on, et kui kellelgi vaja, siis ikka juhtub ka.

Selleks et ennast ühest kohast välja ja teise sisse kirjutada, võiks kasutada ka nõukogudeaegset korda, kus liikumised fikseeriti jõustruktuurides – igaks juhuks, et oleks teada. Ja sulle võidi sissekirjutust ka mitte anda, et hoida ebameeldiv kontingent eemal, või sundida inimene elama seal, kus riigile kasulik. Seda meetodit kasutati dissidentide puhul.

Ma ei usu, et riik ei suuda tuvastada, kus keegi meist elab. Kasutada võib erinevaid andmebaase. Eesti Energial on täiuslik infobaas elektriarvestitest, millega on seotud aadress ja inimene. Liikluspolitsei omakorda näeb autot, kus iga autoomanik on rooli külge aheldatud. Pangad teavad väga täpselt, kus me elame, kellelt laenu võtame, kellele maksame ja palju teenime. Telefonifirmad hoiavad pilku meie lobisemishimul, salapolitsei saab vajadusel teada, mida me oma pereliikmetega räägime.

Jõustruktuurid saavad soovi korral ülevaate, kus inimene viina võtab, kellega õhtust sööb ning mida ta sõpradega räägib. Rääkimata maksuametist, kelle ees me ennast piltlikult öeldes alasti koorime. Sissekirjutis – see on selge ülepingutamine ning orjaliku ja totalitaarse mõttemaailma väljendus.