VALLO TOOMET: Minu reliikvia on vabadus

Samal ajal on inimesi, kellele monument on reliikvia. Me nägime neid pronksiööl Tõnismäel politseinikke ründamas ja hiljem poode rüüstamas. Nende vabadus on kuju, ikoon. Nagu ka neil, kes elasid 800 aastat meie rahva turjal. Ja ka neil, kes ründasid Eesti Vabariiki Vabadussõjas.

Me räägime Eesti kesksele väljakule rajatavast Vabadus-sõjas hukkunute ja võidelnute  mälestusmärgist. Võlg on teatavasti võõra oma. Auvõlg seda enam. See on viisakas ära korraldada, et hing oleks rahul. Kui inimese hing on rahul, siis on ta elul mõte ja hea on sihti seada. Hea on tulevikku vaadata, laste haridust toetada, kui vanaisade ja vanaemade hauad on korras.

Praegu räägitakse, et loodav Vabadussõja mälestusmärk lõ-hestab rahvast. Ma arvan, et lõhestajad ei anna endale täpselt aru, kes on selles olukorras lõ-hestaja ja kes ei ole. Sel muide ei olegi erilist tähendust. Ilmselt ei ole keegi loodetavasti Vabadus-sõja mälestuse jäädvustamise vastu. Tundub, et lõhe tekitajaks on sammas ise, tema kuju, koht, hind, materjal ja muud vähe-tähtsad asjad ning inimesed, kes arvavad, et nemad on millegipärast rohkem teadjad ja arusaajad kui teised. Niisiis on see maitse asi – ja teadupärast maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kuid on veel üks vana rahvatarkus: pärast kaklust rusikatega ei vehita. See ei ole viisakas. Kuid võitja peab alati olema suuremeelne, ka see on üks kultuursuse mõõdupuu.

Märk juba praegu

Juba ainuüksi asjaolu, et see mälestusmärk on tekitanud ühiskonnas sellise väreluse, näitab, et sellest on juba enne tema tegelikku sündi kujunenud märk. Maamärk, millel on jõudu, on sõnum, on kirge, on mõte. Seda oleme oodanud kaua. Esteetiline täius, mille mõte, mõõde, aade ja eesmärk jääb hoomamatuks ja mille kõrvale tuleb kirjutada, mida sellega tahetakse öelda, võib küll olla kunstigurmaanidele hea tikuvõileib, kuid sõdurisupi maitset ta edasi ei anna. Seestpoolt valgustatud Vabadussõja sammas Vabaduse platsil võib kujuneda isegi tuletorniks, mis aitab Eesti sünges talve- ja sügiskaamoses suunda leida.

Väga palju inimesi on hääletanud mälestuse jäädvustamise poolt oma annetusega. Seda võiks ülekantud tähenduses võrrelda ka koolipoiste sõttaminekuga, kus paljud neist andsid oma elu. Inimesed – kes vähem, kes rohkem – on andnud enda poolt, mis võimalik, et auvõlga tasuda. Nad on rahul, et see mälestusmärk tuleb, nad on rahul selle kujuga, nende ootus on selle püstitamine. Demokraatia on sünnitanud ka vastuvoolu, mis vaidlustab samba kuju, esteetika, koha ja ehitamise põhimõtted. Lihtsa allkirja andmisega. Sellel allkirjal pole kaugeltki seda kaalu, mis nende inimeste omal, kes on endast andnud niipalju, kui võimalik, et see mälestusmärk tuleks. Kokku üle üheksa miljoni krooni. Seda ei ole küll palju, kuid see on nende annetajate püha tahe, usk paremasse homsesse, mis väljendub tänus minevikus vabaduse toojatele. Kuid ka samba vastased võiksid teha annetuse… näiteks uue, neid rahuldava vabadussamba loomiseks. See oleks positiivne ja edasiviiv. Koha leiaks ka.