VÄINO LINDE: Ilusa eesti nime kaitsel

Praegu sisaldub eesnime andmist puudutav regulatsioon suhteliselt üldsõnaliselt perekonnaseaduse paaris paragrahvis. Eesnime muutmise põhimõtteid ühegi seadusega reguleeritud ei ole. Perekonnanime muutmisel kohaldatakse aga seniajani riigivanema 1934. aasta (!) dekreediga kehtestatud sätteid. Kehtiv perekonnaseadus ütleb ka, et Eesti kodaniku nime muutmise otsustab siseminister. Rohkem akte neid küsimusi ei reguleerigi. Mõni aeg tagasi anti riigikogule õnneks menetlemiseks isikunime seaduse eelnõu.

Välisriigi väljaantud dokumenti kantud isikunime Eestis kohaldamisel tuleb vajadusel rakendada võõrkeelsete isikunimede ümberkirjutusreegleid. Isikunime kirjutamisel kasutatakse eesti-ladina tähti. Veel tohib tähesümbolitest kasutada sidekriipsu ja ülakoma.

Eestikeelse isikunime kirjapilt peab vastama meie õigekirjutuse reeglitele. Võõrkeelse isikunime kirjapilt aga asjaomase riigi õigekirjareeglitele. Näiteks on kenad tüdrukunimed Taisi, Daisi või Daisy igati sobilikud, kuid Taisy mitte enam nii väga. Kahtluse korral rahvusliku nimekuju õigsuses saab nime andev organ pöörduda Eesti Keele Instituudi või vastava välisriigi diplomaatilise esinduse poole.

Ka isanimi on tähtis

Esmasel andmisel võib perekonnanimi koosneda ühest või sidekriipsuga seotud kahest nimest. Eesnimi võib koosneda mitte rohkem kui kolmest lahku kirjutatud nimest või sidekriipsuga seotud kahest nimest. Eesnimeks ei või anda nime või nimesid, mis eraldi või koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommete või Eesti nimetavaga. See on väga problemaatiline küsimus, sest nimetava ei ole meil tänaseks ju sugugi lõplikult välja kujunenud, vaid on pidevas muutumises.

Isiku soo muutumine on eelnõu järgi mõjuv põhjus uue nime saamiseks, samuti soov kasutada vanemate või vanavanemate nime, et seda alal hoida. On ka piiranguid. Näiteks ei tohi eelnõu kohaselt uueks perekonnanimeks anda nime, millel on eesti keelekasutusele mittevastav kirjapilt või hääldus, nime, mida üldiselt kasutatakse eesnimena, nime, mis on üldtuntud ajaloolise isiku või kuulsa suguvõsa nimi või nime, mida rahvastikuregistri andmete alusel kasutab juba üle 500 isiku.

Islandist või Venemaast erinevalt meie kultuuritraditsioon isikunimes isanimele rõhku ei pane. Siiski kantakse lapse sünniakti andmed mõlema vanema kohta. Kui emal, kes ei ole abielus, sünnib laps ja lapse põlvnemine ei ole kindlaks tehtud, siis lapse sünniakti kannet isa kohta ei tehta. Samas näeb seadus ette, et ema nõudel kantakse sel puhul sünniakti isa perekonnanimena ema perekonnanimi, isa eesnimi aga ema ütluste kohaselt. Ema sellist õigust n-ö fiktiivse isa sissekandeks peavad nimeseaduse eelnõu autorid ülearuseks ja teevad ettepaneku see edaspidi tühistada, sest “vastav vajadus olevat tänapäeval kadunud”. Kahtlen selles, sest igapäevases asjaajamises kasutuses oleva sünnitunnistuse kaudu oleksid sel puhul ebavõrdses seisus need lapsed, kellel on dokumendis kanne isa kohta olemas ja need, kellel seda pole. Või ma eksin?