„Vaimuhaiged tuleb kinni nabida!“

Kui nad on paigutatud kindlasse kohta, siis on aega vaadata, kas ja mida on nendega võimalik veel ette võtta. Ehk nagu sedastas kord üks Eesti asjalikumaid õigusteadlasi: „Vaimuhaiged on vaja kinni nabida!“.

Selline suhtumine sai kesta ajal, kui psüühikahäireid vähem diagnoositi ning seega oli ka ametlikult suuremal või vähemal määral häirituks tunnistatud isikuid vähem.

Täna on aga üldine statistika selline, et iga neljas inimene kannatab mingil ajahetkel psüühikahäire all. Mõistagi ei ole siin ilmtingimata tegu kõige raskemate, inimese või teiste isikute elule ja tervisele väga ohtlike olukordadega. Enamasti piirduvad sellised ajutised psüühikahäired kergemate meeleoluhäirete ja muu sarnasega.

Siiski on piisavalt sageli isiku vaimne tervis muutunud selliseks, et teatud sekkumine on vajalik. Olgu see siis isiku enda poolt professionaalse abi otsimine või kõige keerulisematel juhtudel isiku allutamine ravile tema tahtest olenemata.

Selle aasta suvel on ajakirjanduses ilmunud seeria artikleid, milles käsitletakse isiku tahtest olenematule ravile allutamise problemaatikat (Kadri Ibrus, „Inimese vaimuhaiglasse sundravile saatnud kohtunik peab aru andma“, EPL 28.07).

Artiklite pinnalt on avalikkusele ilmselt jäänud mulje, et tegemist on ühe kardetava ja salakavala isikute tagakiusamise meetodiga, mida saab kes iganes rakendada kellegi teise suhtes näiteks karistuslikel eesmärkidel või siis lihtsalt ebasoovitava isiku „jalust ära“ kindlasse kohta paigutamiseks. Tegelikkuses see kõik nii lihtne aga pole.

Isikult vabaduse võtmine on õigusi intensiivselt piirav meede, mida rakendatakse ainult äärmuslikel juhtudel. Nii nagu igaks juhuks ei panda kedagi vanglasse, ei määrata kedagi igaks juhuks ka ravile.

Kehtiv õigus näeb ette kriteeriumid, millal üldse on võimalik võtta isikult vabadus ning hakata teda sundkorras ravima. Märgin, et lisaks vaimse tervise häiretele on selline tegevus lubatav ka tuberkuloosi esinemise ning selle ravist keeldumise korral.

Olen Eesti psühhiaatriaga lähemalt kokku puutunud alates aastast 2005, millal asusin tööle Õiguskantsleri Kantseleisse. Selle aja jooksul olen külastanud kõiki Eestis tegutsevaid psühhiaatrilise abi osutajaid ja paljuid neist ka korduvalt.

Muidugi on erinevatel tervishoiuteenuse osutajatel erinev tase, kuid aastatega on olukord järjest paremaks muutunud. Õiguskantsler on teinud teenuseosutajatele arvukaid soovitusi nii vabaduse võtmise praktikate, isikute teavitamise, infrastruktuuri kui ka muude küsimuste lahendamiseks. Enamik neist on tänaseks lahenduse leidnud, mõne asja muutmine võtab aega kauem.

Näiteks on õiguskantslerile muret teinud tervishoiuasutuste liiga suured palatid, ebapiisavad on olnud jalutusvõimalused või puudunud puhkealad – selles osas on soovituste tulemusel näha paranemist.

Ette on tulnud ülemäärast ohjeldusmeetmete rakendamist – ohjeldusmeetmeid rakendatakse nüüd vähem, seda eriti väiksemates haiglates. Probleemne on aga tänaseni kohatine ülerahvastatus osakondades, puudulik terapeutiline keskkond, toetavate vabaajategevuste vähesus tervishoiuteenuse osutaja juures, liigne keskendumine medikamentoossele ravile.

Kokkupuudet psühhiaatria valdkonnaga peetakse sageli häbiväärseks

Õiguskantsler on järelevalve korras keskendunud ka kohtute tööle tahtest olenematu ravi määramisel. Arengud on olnud märgatavad – igas kohtus on enamasti määratud kindlad kohtunikud, kes teavad tahtest olenematu ravi kohaldamise iseärasusi ning on vilunud suhtlemisel nii erivajadustega isikute kui ka arstidega.

Mõni aeg tagasi ei olnud just igapäevane praktika, et kohtunikud enne tahtest olenematu ravi määruste andmist isikutega kohtuvad ning nad ära kuulavad – nüüd seda reeglina tehakse. Üldiselt on kohtute teadlikkus tõusnud ning praktika ka ajutise vaimutegevuse häirega isikute õiguste kaitsel arenenud.

Meie psühhiaatrilist abi osutavad asutused on pigem ületäidetud. Ilmselgelt ületab praegusel ajal nii-öelda nõudlus pakkumise. Osaliselt on põhjus ka selles, et ambulatoorne psühhiaatriline abi ei ole piisavalt kättesaadav. Seega ei ole haiglatel erilist motivatsiooni võtta lakkamatult isikuid statsionaarsele ravile vahendeid valimata, kuna vabatahtlikult teenusele tulevate isikute arv on juba piisavalt suur.

Milles on siis probleem? Tegemist on paljude keeruliste ja pikaajaliselt püsinud asjaolude kokkulangemisega. Esiteks on ühiskonnas vaimse tervise häirete alane teadlikkus veel suhteliselt madal ning kokkupuude psühhiaatria valdkonnaga on sageli midagi häbiväärset.

Seetõttu otsitakse abi alles siis, kui häire ja sellega kaasnev on kas isiku enda või tema lähedaste jaoks muutunud juba ohtlikuks. See tingibki isikute ajutise ravimise nende tahtest olenemata.

Teiseks ja nagu eelpool mainitud ei ole Eestis kahjuks ambulatoorne psühhiaatriline abi ehk konsultatsioonid piisavalt kättesaadavad. Meil on liiga vähe psühhiaatreid, nad on enamasti koondunud suurematesse keskustesse ning nende vastuvõtud on sageli tasulised.

Kolmandaks on pikka aega olnud puudulik meie vaimse tervise seadusandlus, mis on äärmiselt haiglaravi keskne ning jätab tähelepanuta kõik muud võimalused nii isikute kui ka ühiskonna vaimse tervise parandamiseks. Seda muret on jaganud nii arstid kui ka patsiendid. Sotsiaalministeerium on aastaid plaaninud tegevusi vaimse tervise valdkonnas, kuid seni ei ole püüdlusi eriline edu krooninud.

Kokkuvõttes ei ole olukord psühhiaatrilise abi osutamisel Eestis kontrolli alt väljas. Teenuseosutajate tegevuse üle teostavad järelevalvet nii õiguskantsler kui ka Terviseamet ja lisaks sellele ka rahvusvahelised organisatsioonid

Siiski on selles valdkonnas vaja juba lähemal ajal suurt arenguhüpet ja seda eelkõige asjaajamise reguleerimise ja erinevate teenuste pakkumise koha pealt. Et tulevikus oleks tänavatel vähem vaimuhaigeid, keda kinni nabida.