Väikelinnadest depressioonivabalt

Kõik ei pidanud seda õigeks ega õiglaseks. Kaugeltki igal pool ei vaata vastu seisak või tagasiminek. Väikelinnad on sageli üsna õdusad elupaigad. Paraku ei tule see iseenesest. Millest siis sõltub väikelinnade elujõud?

Tulevikuprobleemid on eelkõige põllumajandusliku taustaga kohalikel keskustel ja nn ühe ettevõtte asulatel. Kõigile neile uue sisu leidmine on suur töö ja looming, sest vana taastamine ei ole võimalik.

Ajalooliselt on igal kohalikul keskusel, olgu selleks siis Põltsamaa, Kolga-Jaani või Palamuse, oma majanduslik alus ja tagamaa, mille toel ta on omal ajal välja kujunenud. Seal oli kirik, kus pühapäeviti käidi teisi inimesi vaatamas. Käsitöölistelt telliti hädapäraseid põllumajandustarvikuid. Poest saadi heeringat ja rauda. Naised ostsid vabrikuriiet. Apteegist käidi läbi. Vahemaad pidid arvestama hobuse  liikumiskiirust.

Uue eluallika otsingul

Seda tüüpi keskused toimisid üsna hästi eelmise sajandi esimesel poolel. Paraku oli normaalseks toimimiseks hädatarvilik tagamaa küllaldane põllumajandusega seotud rahvastik ning arenenud maanteevõrgu ja autotranspordi puudumine. Autotransporti asendas tollal kitsarööpmeline raudtee. 1934. aastal elas Eestis 30% rahvastikust linnas ja 70% maal. Praegu on vastupidi.

Kohalike põllumajanduskeskuste praegune arengupeetus on seotud tagamaal toimunuga. Põllu- ja metsamaad on tootmiseks vaja, aga samal ajal vajatakse inimesi mitu korda vähem kui vanasti. Üks traktor teeb ära paarikümne kunagise talupere töö. Lüpsilaudas töötab juba robot ja metsas askeldab langetustraktor. 70 aasta taguste oludega võrreldes on 19 taluperet  põllumajandusliku tootmise jaoks liigsed. Külad tühjenevad. Tegemist on paratamatusega nagu Maa pöörlemisega ümber oma telje. Rahvastiku hõ­renemine kohalike kes­kuste tagamaal, maanteevõrgu areng ja liikumiskiiruse kasv vähendavad nende tulevikuväljavaateid.

Väikelinnade ja kohalike keskuste ajalooline teke ei ole ilmtingimata seotud põllumajandusega. Meil on ajaloolisi vabrikuasulaid (Aseri, Kehra, Räpina), kaevandusasulaid (Maar­du, Käva, Viivikonna) või raudteeasulaid (Tapa, Mõisaküla). Kui vabrikud, kaevandused või raudtee toimivad, siis toimivad ka asulad. Põhitegevuse äralangemine viib asulatelt arenguvõime.

Olenevalt majandusliku aluse iseloomust võib kiduvates asulates loota selle taastumisele või tuleb otsida uut. Valga tulevikku mõjutab paratamatult asjaolu, kas raudtee elustub või mitte. Elva linn, mis tekkis sada aastat tagasi raudteejaama ümbrusesse, on tänapäeval mõjutatud raudtee käekäigust. Mõisaküla tulevik sõltub sellest, kas Euroopa rööpmelaiusega raudtee hakkab kulgema marsruudil Rapla-Türi-Viljandi-Mõisaküla. See oleks kõige otsem tee Kesk-Euroopasse ja annaks ehk lootust Tartu ja Pärnu vahelise ala regionaalpoliitilisele elavnemisele. Isegi Pärnu kaudu kulgemine annaks Mõisakülale raudteeunistuse tagasi. Mõistagi pole sellest Mõisakülale erilist kasu, kui nn Berliini rong mürinal (või hääletult) peatumatult Mõisakülast läbi kihutab.

Eesti väikelinnade tulevikuväljavaateid ei tohiks vaadelda vaid kriisi võtmes. Imavere saeveski sattumine Imaverre ja Pauligi tehase sattumine Sauele on paljuski kohalike omavalitsusjuhtide visaduse ja leidlikkuse näited. Otepää rahvusvahelistumine, mis sai alguse paljuski Tartu ülikooli Kääriku spordibaasist, on kahtlemata julgustav näide. Me oleme praegu uute kohalike keskuste tekke tunnistajad. Viimsi vald oma linliku eluviisiga hakkab juba omandama maakonnalinna mõõtmeid. Jüri alevik, kunagine mõisa- ja kirikuasundus, kus Nõukogude ajal oli Arnold Sommerlingi nimeline noortesovhoos, kogub samuti kaalukust.

Arenguks piisab legendist

Andekad ideed võivad väikeseid linnu kanda kaugele. Tavaliselt me imetleme soomlaste Nokiat kui nende nüüdisaegset rahvuslikku kaubamärki. Mina aga imetlen Soome leidlikkuse musternäitena jõulumaad Rovaniemi lähedal. Legend Korvatunturist, kus elab jõuluvana, ja Pajankyläst, kus päkapikud lastele kinke valmistavad, pole sadat aastatki vana. Selle nüüdislegendi najal on üles ehitatud terve linnak kaupluste, postkontori, põhjapõdraaedikute ja jõuluvana elamuga. Talvises polaar­öö pimeduses näeb ta üsna lummav välja. Suvises polaarpäeva erksas valguses mõjub ta paraku veidi Hollywoodi võtteplatsina. Keset jõulumaad kulgeb põhjapolaarjoon. Legendi puhul pole oluline, et planetaarsetel põhjustel nihkub polaarjoon 14,5 meetrit aastas pooluse suunas ja seepärast on ta ammu jõulumaa taga metsas. Seda lapsepõlvemuinasjuttu külastab pool miljonit turisti aastas. Lennatakse otse kohale nii Jaapanist kui ka Euroopast. Legend on muutunud tõhusaks kaubaks.

Jõulumaa on muidugi erand, kuid see julgustab meid kõiki Virust Võruni otsima ja leidma. Otsingud ei tohiks rõhuda ainiti omavalitsustegelaste õlgu. Riik saaks teha nii mõndagi elu elavdamiseks väljaspool Tallinna. Riigikohus ning haridus- ja teadusministeerium on juba Tartus. Ministeeriume ja ameteid võiks veelgi hajutada. Kultuuriministeerium Viljandisse, põllumajandusministeerium Mäole.

Tallinn sellest eriti ei kaotaks, muud piirkonnad võidaksid.

Tallinnal endalgi on mõtlemisruumi. Tegemist on omamoodi rahvusvahelise „väikelinnaga” maailmalinnade seas. Kuidas teha end nähtavaks? Meil vedeleb kasutamata üks ürik, mis kinnitab, et Tallinn on jõulukuuse sünnilinn. Teatavasti püstitati Tallinnas teadaolevalt esimene jõulukuusk linna keskväljakule. Ajaloolane Jüri Kuuskemaa tuletab seda aeg-ajalt meelde, kuid kaugemale pole see jõudnud.

Aastal 2011 on Tallinn Euroo­pa kultuuripealinn. Võib-olla oleks järgmine aasta sobiv hetk kinkida hoopis Brüsselile korralik kuusk sealsele keskväljakule. Kink tuleks jõulukuuse sünnilinnalt. Paljud saaksid sellest teada. Brüsselis käib palju rahvast üle Euroopa. Euroopa peab innukalt ja pikalt jõulusid. Ühel tublil jõuluinimesel peaks ajapikku tekkima mõte, et kord võiks ära käia jõulukuuse sünnilinnas. Meil on Tallinnas kuuse kõrval ka mitu kirikut. Ehk nad saavad vajaduse korral hakkama sak­sa-, inglis-, prantsus-, itaalia- …keelse ju­ma­lateenistusega. Paneks üriku teenima linna, riiki ja rahvast.