VADIM BELOBROVTSEV: Kommentaarid ahju!

Vaatamata justiitsminister Rein Langi protestidele, on paljude arvates eelnõu eesmärk tõmmata anonüümsele jultumusele kriips peale just selles portaalis.

Paljud meedias sellel teemal sõna võtnud tegelased on rääkinud sõnavabadusest ning tsiteerinud põhiseadust: näiteks jurist Priit Uring Delfis ja respublikaan Mihhail Lotman Postimehes. Mind paneb selle juures mõtlema, kuivõrd rakendatav on põhiseadus sellises olukorras. Kui põhiseadus 1992. aasta juulis kehtima hakkas, ei osanud keegi Eestis ette näha, et seitsme aasta pärast tekib võimalus üldkasutatavas virtuaalses internetiportaalis teha anonüümseid kommentaare ning et sisuliselt ei vastuta mitte keegi oma sõnade eest. Seega ei tasu minu arvates leimi kaitstes pugeda põhiseaduse taha, milles sõnavabaduse all peetakse silmas inimõigust, mitte õigust kedagi anonüümselt sõimata.

Pealegi ei mõjuta justiitsministeeriumi eelnõu mitte kuidagi sõnavabadust. Kellelgi ei ole keelatud endiselt kommentaare kirjutada. Ainus erinevus on selles, et siiani pori pildumisega tegelenud kommentaatorid peavad nüüd arvestama asjaoluga, et keegi võib neilt anonüümsuse maski eest rebida ja väljaöeldud sõnade pärast vastutusele võtta. Viimaseks on vaja vaid seda, et mõni end solvatuna tundev inimene pöördub oma au ja väärikuse kaitseks kohtusse. Siis algatatakse menetlus.

Isiklik kogemus

Lühidalt, ma ei näe sellises tegevuses midagi sõnavabadusega vastuollu minevat, kuigi paljud Langi kriitikud on väitnud vastupidist. Inimeste solvamine oli, on ja jääb seaduserikkumiseks ning selle eest tuleb ka vastutust kanda.

Olen ise kolm aastat Delfi portaalis töötanud ja võin kindlalt väita, et anonüümsete kommentaaride ja nende autorite tase on viimase viie aastaga oluliselt alla käinud. Eesti- ja venekeelsete portaaliosade loomisel aastatel 1999–2000 üritasid aktiivsemad kommentaatorid oma “loomingule” teatavatki sügavamat mõtet lisada, pakkudes näiteks mingeid uusi intrigeerivaid ideid. Nüüd on see üsna haruldane nähtus. Mida aeg edasi, seda enam võtavad anonüümsetes kommentaarides võimu pori, roppused, kirjaoskamatus, harimatus ja matslus, mis enim on muidugi suunatud Eesti avaliku elu tegelaste vastu. Respublikaan Sven Sester võiks oma jõmlusevastase kampaania just selliste anonüümsete poriloopijate vastu suunata.

Paljude arvates on eelnõu vajalik ka sellepärast, et Delfi töötajad pole ise võimelised kommentaare “filtreerima”. Portaalis töötavate inimeste eitavatele seisukohtadele vaatamata on see paraku tõsi. Delfi kommentaaride arv ulatub mitme tuhandeni päevas ning paar toimetajat, kelle põhitööks polegi kommentaaride lugemine ja kustutamine, ei ole füüsiliselt võimelised sellise mahuga hakkama saama. Seepärast kasutatakse nn notify and take down põhimõtet: oodatakse, kuni haavava kommentaari ohver ise kaebuse kirjutab. Alles siis võetakse solvav kirjapanek maha.

Asjal on aga kaks nüanssi. Esiteks, keegi võib pidada solvavaks kommentaari, mis tegelikult selline pole. Kui see kommentaar kustutatakse, võib solvuda juba selle autor. Teiseks ja olulisemaks nüansiks on see, et kui toimetus solvava kommentaari mingil hetkel kustutab, on see enamasti juba päris pikka aega üleval olnud. Paljud inimesed on seda lugenud ja mõned neist ka valet uskuma hakanud.

Miks Delfi juhid ja reatöötajad on siiski justiitsministri initsiatiivi vastu, ehkki ametlikult väidetakse, et eelnõu on täiesti kohane, kui seda kuritarvitama ei hakata? Põhjusi on kaks. Esiteks, kui tekib vältimatu vastutus avalikku võrguruumi jäetud kommentaaride eest, võib kommentaaride arv väheneda. See tähendab, et kahaneda võib ka portaali üldine külastatavus ja arvud, mis pakuvad huvi reklaamiandjatele. Reklaam moodustab Delfi tuludest 99%.

Teine põhjus on natuke sügavam ja tavalisele inimesele läbipaistmatum. Kui Delfi omal ajal alustas, siis ei olnud seal eriti palju kommenteerijaid. Aja möödudes kasvas ka kommenteerijate arv ning nad muutusid portaali töötajate jaoks teatud mõttes “omadeks”. Tõsi, sageli ei ole nende kohta peale hüüdnimede midagi teada. Kui mina veel Delfi toimetajana töötasin, olin ometi valmis neid virtuaalkülalisi viimse veretilgani kaitsma, ehkki ma ei teadnud, milline inimene ühe või teise hüüdnime taga seisab. Andes oma virtuaalruumi kommenteerijatele, Delfi mõnes mõttes taltsutas neid. Ja kuigi aastate jooksul on palju muutunud, on portaali toimetajate inertsus säilinud. Nad üritavad endiselt oma anonüümseid külastajaid kaitsta, vaatamata sellele, et need pole enam ammu kaitsmist väärt.

Ideetu “aju”

Kirjanik Andrus Kivirähk pakkus laupäevases Eesti Päevalehes välja, et Delfis võiks üldse kommenteerimisvõimaluse ära kaotada. Vaevalt et nii radikaalset ideed on võimalik ellu viia. Ühelt poolt hukutaks see portaali, teisalt ei laseks sõnavabaduse kaitsjad sellel eales juhtuda. Kuid ratsionaalne iva on Kivirähki idees siiski olemas. Kas keegi oskab meenutada mõnda ühiskonnale kasulikku ideed, liikumist või leiutist, mis on viimastel aastatel sünnitatud Delfi “kollektiivse aju” poolt? Ega vist, kui “Klenski nimekiri” välja arvata, ent seegi sai autu lõpu. Samas jääb sõnasolki, mida iga päev sadade või isegi tuhandete inimeste kraesse valatakse, liigagi palju üle.

Demokraatlikes riikides on sõnavabadus olnud aastakümnete või sajandite jooksul garanteeritud väärtus. Tehke või tina, aga mina ei mõista, kust tuleb see, et vähem kui 15 aastat tagasi sündinud kaasaegne internet ja kuue aasta vanune Delfi on Eestis paljude poolt vaat et kõige tähtsamateks või koguni ainsateks sõnavabaduse tagajateks kuulutatud.

Samal teemal:

Kaarel Tarand “Need neetud kommentaarid”, EPL 3.11.

Andrus Kivirähk “Ustav marssal ja Delfi vulkaan”, EPL 5.11.