VÁCLAV HAVEL: Birma vaiksed päevad

Lähipäevil – ehk isegi tundidel – otsustatakse Birma (tuntud ka Myanmari nime all) ja tema ligi viiekümne miljoni elaniku saatus. Praegune kriis on käärinud aastaid. Kuid keegi ei teadnud täpselt, millal vallandub Birma sõjalise diktatuuri vastane ülestõus. Kardan, et vaid mõne erandiga on enamik riike Birmas kiiresti arenenud sündmustest üllatunud ja toimuvaks järjekordselt ette valmistamata.

Kui mitmel korral ja kui paljudes kohtades on see nüüdseks juhtunud? Veelgi hirmsam on riikide hulk, kellel on mugav mitte märgata ja kuulda seda surmavat vaikust, millega Aasia riigid ennast maailmale esitlevad.

Birmas on tõusnud sõjalise režiimi vastu üles haritud buda mungad – inimesed, kes on relvastamata ja loomult rahuarmastavad. Et mungad juhivad protesti, ei tule suureks üllatuseks kellelegi, kes on pikemat aega Birma olukorrast huvitunud.

Ülekaalukal osal Birma buda munkadest on olnud raske taluda valitsuse katseid rikkuda kloostrite korda ning avaldada survet ka teistele budistidele.

Jõuetu ÜRO

Iga päev kuuleme üle maailma väitlusi inimõigustest ning emotsionaalseid avaldusi nende kaitseks. Kuid kuidas on võimalik, et rahvusvaheline üldsus on võimetu veenma Birma sõjaväelisi juhte, et nad ei eskaleeriks jõudu, mille nad on Yangonis valla päästnud?

Aastaid on rahvusvaheline kogukond arutlenud, kuidas peaks reformina ÜRO-d, et see saaks paremini kaitsta inimväärikust sääraste konfliktide ajal, nagu praegu Birmas. Väärikust ei kaota repressioonide süütud ohvrid, vaid rahvusvaheline üldsus, kelle tegutsematus tähendab, et peame abituna vaatama, kuidas ohvrid oma saatusele vastu saadetakse. 

Maailma diktaatorid teavad muidugi suurepäraselt, mida järeldada tahte puudumisest ja võimetusest edukaid meetmeid kasutusele võtta. Kuidas teisiti saaksidki nad seda tõlgendada, kui täieliku nõusolekuna status quo ja nende enda võimalusega karistamatult tegutseda?

© Project Syndicate, 2007.