Vabariigi tütarde saatus

Naine, kel on kaks alaealist last, võiks lasta valimistepäeval kasti kolm sedelit, leiab Andrei Hvostov.

Paljude rahvaste muinasjuttudes esinevad seitse venda ning ikka on üks nendest suur kangelane ja tulevane kuningas. Võrreldes seda germaani rahvausuga, mille kohaselt seitsme järjest sündinud tüdruku hulgas on kindlasti üks, kes hakkab libahundiks jooksma, võib öelda, et mütoloogilisel tasandil on ootused erinevat sugu laste suhtes täiesti erinevad – poistelt loodetakse tulevikus abi, tüdrukutelt kardetakse ohtu.

Nagu näitab muistsete tekstide analüüs ja rahvapärimuse erinevate kihtide võrdlus, algas vildakus meeste eelajaloose otsusega haarata sugudevahelises läbikäimises ohjad enda kätte, millise ambitsiooni õigustuseks levitatigi naiste kohta kõikmõeldavat laimu ning hirmujutte. Kuid mis puutub poisslaste poputamist ja plikade põlgamist, võib sellise eelistuse põhjust otsida oletusest, et Andrese ja Pearu omanditüli on sama vana, kui vana on inimese majandustegevus.

Algselt lahendati need tülid kohtukulli abita, võttes silm silma ja hammas hamba eest. Perekonnal, keda oli õnnistatud seitsme pojaga, polnud raske anda peksa perekonnale, kellel oli näiteks vaid kolm poega, rääkimata õnnetutest, keda oli karistatud seitsme tütrega. Ent kuna tütreid sai vahetada kõiksugu tarviliku kraami vastu (tüdruk sulle, lambakari mulle), siis suurendasid ka nemad patriarhaalse pere võimu ja rikkust. Ja see ongi ilmselt üks põhjusi, miks hakkasid mehed lastest rääkima nagu isiklikust omandist (vene ja skandinaavia perekonnanimed nagu Ivanov, Petrov, Karlsson, Johanson on selle aja selge mälestus).

tänane patriarhaat. Patriarhaat on tänasesse päeva jõudnud veidi räsitult ja luitunult, kuid põhimõtteliselt püsib see elukorraldus kindlalt edasi – kui abielluvad naised säilitavadki neiupõlvenime, lähevad lapsed ikka kirja mehe perekonnanimega. Mis tähendab, et lapsed on meeste omand nagu ennemuiste.

Kuid laste tähendus on dramaatiliselt muutunud. Kui vanasti andsid lapsed rikkuse ja võimu, siis nüüd on vastupidi – lastetud paarid on rikkamad, konkurentsivõimelisemad, nad on ühiskonnas paremini positsioneerunud. Ja see ongi põhjus, miks lapsi aina vähem sünnib. Eriti ränkade tagajärgedega on lapse sünnitamine ja lapsepuhkusele jäämine naisele, sest talle tähendab (teise) lapse sünnitamine tõenäoselt karjääri ning ametialase edenemise pöördumatut kahjustumist. Kompensatsiooniks selle eest ei saa ühiskonnalt mitte kui midagi, sest jutt sellest, kuidas alaealiste lastega seonduvalt võiks saada teatud soodustusi, ongi jäänud jutuks. Kuna soodustused (loe: naeruväärsed almused) ei kata murdosagi sotsiaalsest hinnast, mida lapsega koju jääv naine maksab, siis on imestamisväärt, et tänases Eestis üldse leidub naisi, kes on nõus sünnitama.

Rahvuslik taassünd, mille kaks loosungit kõlasid “nõuame iseseisvust!” ja “maa tuleb täita lastega!”, põhines eeldusel, et mehed teevad palju tööd ja naised teevad kaks korda rohkem. Kui naised võtaks “maa-täitmise” loosungit tõsiselt, tuleks paljud omariiklusele vältimatud institutsioonid kas päevapealt sulgeda või siis leppida nende töövõimetuks muutumisega (esimese soojaga tuleb ette välisministeerium, haigekassa, rahvusraamatukogu). Muutuse tooks tegelikult juba ühe kolmandiku naiste lahkumine dekreeti – kui 1. jaanuarist läheks iga kolmas naine lapsepuhkusele, variseks Eesti omariiklus 31. jaanuariks kokku.

rohkem lapsi, rohkem võimu. Ja nii ongi Eesti ühiskond olukorras, kus pole laste sünnitamisest huvitatud ei naised ega tegelikult ka riik, kes ei tee midagi selleks, et muuta laste sünnitamise sotsiaalne händikäp naistele enam-vähem vastuvõetavaks. Kus on siin väljapääs?

Väljapääs on elukorralduses, mis tuletab võimu suuruse laste rohkusest, ent erinevalt patriarhaadi hiilgeaegadest – ja see on ülioluline täpsustus! – peaks tänases Eestis seda võimu kasutama naised.

Kuna demokraatlikus ühiskonnas teostab rahvas võimu valimiste kaudu, siis saaks iga üksiku valija tähendust tõsta sellega, et talle delegeeritakse tema leibkonda kuuluvate alaealiste laste poliitiline esindamine. Näiteks naine, kellel on kaks alaealist last, laseb valimistepäeval või siis üleriiklikul referendumil kasti kolm valimissedelit – enda eest ühe ja iga lapse eest ühe.

Kõiki positiivset, mis see muutus tooks Eesti ellu, on siinkohal isegi võimatu üles lugeda. Aga mõned tähtsamad: esiteks tõstetakse poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad ühe hoobiga poliitika keskpunkti, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni; teiseks annaks see naistele, kes piinlevad valiku vahel, kas karjäär või laps, argumendi lapse kasuks; kolmandaks pidurdaks paarisaja tuhande uue valijahääle koondumine noorte naiste kätte gerontokraatia saabumist ning samas ei tooks elektoraadi järsk paisumine/noorenemine poliitilisi vapustusi, sest noored emad on konservatiivsed inimesed. Ning lõpuks, aga kindlasti mitte viimases järjekorras, deklaratiivne sugudevaheline võrdsuse asenduks tõelisega.

Viimase kohta nii palju, et arutusel olev seadus sugudevahelisest võrdsusest on paljas näilisus, mille otstarbeks on teeselda Lääne institutsioonidele, kuidas Eesti sammub “muu maailmaga” ühte sammu (ehkki see on reibas paigaljooks seal ja siin). Kui tahetakse tõelist võrdsust sugude vahel, siis peab asetama naised meestest kõrgemale.

Naised müüki? Lõpuks paar sõna riiklikuks programmiks muutunud Eesti märgi ehk brändi otsingutest. Eesti tõuseb rambivalgusesse siis, kui ta pakub maailmale midagi sellist, mida kusagilt mujalt ei leia. Öeldakse, et see võiks olla eesti naise ilu. Võibolla. See tähendab, et Eesti paremaks müümiseks tuleks maha müüa eesti naised. Samad seitse tütart, libahundiks jooksja teiste seas, kes patriarhaadi kuldajastul omasid kindlat turuväärtust. Tähendab, omavad nüüdki. Ma arvan, et aitab sellisest mõtteviisist.