Vaba vara, vaba linn

See „asi” võib olla nii vabavara kui ka avalik linnaruum – neid kahte võib pea samade sõnadega defineerida. Vabavara all mõistetakse enamasti tasuta tarkvara, kuid sellest võib mõelda ka hoopis laiemalt: kõikvõimalike materiaalsete ja mittemateriaalsete, füüsiliste ja intellektuaalsete tööriistadena, mille kasutamise eest valmistaja tasu ei soovi.

Avalik linnaruum – tänavad, väljakud ja pargid – toimivad samal põhimõttel. Nende valmistaja (linn) on oma loodu andnud kasutajate valdusesse. Ka avalikku ruumi võib näha tööriistana: vahendina, mis võimaldab elada mitmekülgsemat, huvitavamat, tervislikumat elu.

Nii vabavara kui ka linnaruumi lähtekood on tavaliselt suletud. Programmi koodi ega linnaplaneerimise koodi (planeerimisseadust) ei saa igaüks muuta, see õigus on vähestel. Kasutajale jäetakse enamasti vabadus seadistada oma eelistused: teha valik programmi poolt pakutavate võimaluste seast või kasutada linnakodaniku õigust olla kaasatud linna planeerimisprotsessi. See on küll piiratud vabadus ning võimaldab n-ö klotsidest ehitamist: programmijuppidest suuremat programmi valmistada või, linna kontekstis, olemasolevale planeeringule reageerida.

Kuid võib ka olla nii, et kood on avatud. See tähendab, et algne autor on andnud loa oma loodut muuta, mugandada, arendada. Nii on võimalik ehitada midagi palju orgaanilisemat, paindlikumat, mitmekesisemat – lisada algse autori ideedele mõtteid, millele tema ei tulnud, või parandada vigu, mida ta ei märganud. Selline süsteem on oluliselt õppimisvõimelisem ning loomingulisem. Ehk ka parem.

Kuna vabavara või avaliku ruumi pealt kasu ei teenita, ei saa need ka lootma jääda reklaamile või teavituskampaaniatele, sest selleks puudub tavaliselt eelarve. See on aga juba huvitav – tähendab, tegu on asjadega, mis peavad muud moodi tähelepanu köitma. Need on justkui ausamad ja südamelähedasemad, kuna nendega kokkupuude ei toimu meelevaldselt (reklaami nägemist ja toodete tundmist ei saa paraku vältida), vaid teadlikult: kellegi soovitusel või ise otsides ja avastades.

Pildistame wifit?

Mis on saanud, kui vabavaraline mõtlemine, tehnoloogia ja linnaruum kohtuvad? New Yorgi linn näiteks on andnud huviliste käsutusse tohutu hulga linna igapäeva puudutavat infot ja pidanud maha mobiilirakenduste võistluse. Võistlusel sai muu hulgas auhinnatud keskkond Sportaneous, kus saab registreerida oma sportimisoskused ja -soovid ning panna kokku võistkond või leida ruumiliselt ja ajaliselt lähim sportmäng, millega ühineda. Või on võimalik oma nutitelefoni laadida tasuta kondoomide rakendus, mis kuvab kaardile viis lähimat tasuta kondoome jagavat kohta ning nendeni jõudmise juhised.

Hoopis teistmoodi tõid kokku infotehnoloogia ja linnaruumi Oslo arhitektuuri- ja disainikooli teadurid, kes ehitasid mõõdiku juhtmeta internetivõrkude tugevuse mõõtmiseks linna väliruumis. Vineerlatile kinnitatud LED-lambikeste reas süttivate lambikeste arv vastab võrgusignaali tugevusele. Mõõdikuga linnaruumi üles seatud fotoaparaadi eest läbi jalutades jäädvustasid teadurid võrgu tugevust iseloomustava „laine” fotole.

Arvukalt teadureid ja insenere üle maailma töötavad süsteemide kallal, mis koguvad, töötlevad ja edastavad statistilisi andmeid linna kohta: näiteks visualiseerivad linnaõhu saastenäitajaid või reguleerivad liiklust. Linnaelanikud sagivad samal ajal nii tänavatel kui ka küberruumis, logides end virtuaalselt reaalsetesse kohtadesse, ning soovijaid võiksid toimetada ka vastassuunas, internetist näiteks maja „alla laadides”.

Wikihouse on lehekülg, mis pakub vaba kasutusega jooniseid väikestest majadest. Jooniseid võib nii muutmata kujul alla laadida kui ka vajadustele vastavalt mugandada. Failis sisalduvad „lõiked” saab edastada arvutile, mis nende järgi näiteks vineerist vajalikud elemendid välja lõikab. Kasutajal jääb üle vaid tükid reaalsuses kokku monteerida.

Aknalauale soovib värske majaomanik ehk asetada pottidesse istutatud maitsetaimed, kes talle oma veesoovist tekstisõnumiga märku annavad.

Linnaruumis leiduvate infokihtidega võib aga ka veelgi vabamalt ümber käia. Mitmetes maailma linnades peetakse linnamängude või tänavamängude festivale (Come Out & Play festival, Invisible Playgroundi meeskond), milles on suur osa reaalsusega integreeritud digitehnoloogiatel. Üks ammusemaid, juba pea ajaloohõngulisi näiteid on New Yorgi ülikooli doktorantide 2004. aastal järele proovitud projekt Pac-Manhattan ehk arvutimänguklassika Pacmani „tõlkimine” reaalsesse linnaruumi.

Nüüd aga, arvukalt mobiiltelefonipõlvkondi hiljem, on populaarsust võitmas nutitelefonirakendus Zombies, Run! ehk tervisejooksjatele mõeldud virtuaalreaalne mäng, milles peab vajalike ressursside kogumiseks ning virtuaalsete zombie’de vastu võitlemiseks jooksmas käima.

Võimalus valida tee

Mis juhtub, kui vabavara ja (Eesti) linnaruum kohtuvad? Seda püüab uurida Kultuurikatla poolt ja Euroopa Noored programmi toel organiseeritud sündmus VABA LINN, mis toimub järgmisel nädalal Tallinnas. Igal juhul võib aimata, et mängu tulevad häkkimine, sekkumine, meisterdamine, arendamine, muutmine, mõõtmine, vaatlemine, osalemine ja palju muud.

Need, keda läbis ärevusvärin, kas tegu pole mitte mingit sorti reeglite rikkumisega, leiavad meelerahu ehk mõtiskluses, kas pole nii, et tegelikult tahame me kõik elada linnas, mis ei keskendu sellele, et halbu mõtteid oleks võimalikult keeruline teostada, vaid sellele, et häid mõtteid oleks võimalikult lihtne teostada. See on meie võimalus valida tee.

Sündmuse tutvustus selgitab: „Tegutsemise keskmeks on informatsiooni, nähtuste, küsimuste ja probleemide leidmine linna erinevatest kihistustest, nagu kultuur, kunst, kommunikatsioon, turvalisus, säästlikkus, mobiilsus, et seejärel mõjutada nende arengusuundi kasutades vabavara, selle loomise ja kasutamise metoodikat ja populaarsust koguvat mõttemalli avatud juurdepääsust ja isetegemisest.”