Vaba riik, purjus rahvas

Lauluväljakul möllas Õllesummer ja keskmine suve-eestlane liigub ka hommiku-värskes looduses, ikka purk või tops nagu lapse turvalelu peos.

Tegelikult võiks asja kokku võtta üsna lühidalt: alkoholi madal hind, pealetükkiv kättesaadavus ja alkoholireklaam normaliseerivad joomise eestlaste igapäevaelu osana, seostades alkohoolsed joogid edu, seksikuse ja sisuka eluga.

Et suvegrill ei libise alla ilma õlle ega veinita, sellest pajatab iga suvesumeduse teemaline lehelisa. Ja seesama reklaamifoon korrutab aastast aastasse, et talviste õhtute ahistust leevendab meie kliimas ikka südantsoojendav kärakas! Loetava portaali juhtkiri hoiatab õllega liialdamast – viies (!) õlu on sellise suure kuumaga janukustutamiseks juba liiast. Liigjoomine kui Eesti ühiskonna keskne kurja juur on peidetud humoorikate tabude ja leebe või üliametliku kiretu sõnakasutuse taha: joodik on „viinaveaga” või „viinakuradi küüsis”, purjus on „alkoholitarbimise tunnustega”, täis on „raskes joobes” jne.  

Minu soov sekkuda või isegi appi karjuda tugevneb ikka, kui kuulen mõne järjekordse hea, viisakas ametis ja korraliku positsiooniga tuttava ränkadest alkoholiprobleemidest. Kurb on vaadata, kuidas varem säranud silmades on aina tuhmim pilk ja isiksuse lamenemine kulgeb pöördumatult. Keskealiste „edukate” alkoholism on üks suuremaid avalikke saladusi meie argipäevas: inimese oma nõrkus või vaba valik, kui ta oma ajud käsnaks joob, äärmisel juhul meditsiiniline probleem, millega privaatselt tegeldakse, aga mis poleks justkui ühiskonna mure.

Kes on süüdi?

Eri institutsioonid süüdistavad üksteist alkoholipoliitika killustatuses, kuid asja juurtega: riigi juhtiva, valikuvabadust ülimaks pidava ideoloogiaga keegi rinda pista ei taha. Hooti justkui tehakse midagi, kulutatakse võitluseks joomisega ära suur hulk raha, aga kes näiteks mäletab veel aasta alguses toimunud nn mõõdukuseteemalist kampaaniat „Palju sina jood?”? Ja mida annab üks kampaania, kui igapäevane reklaamitapeet jutustab meile vahetpidamata alkoholiga kaasnevast menust?

Sel suvel on purjus autojuhtide süül toimunud surmasõidud ja purjus peaga uppumiste statistika äratanud mõnegi inimese õiglustunde. Riigi ükskõiksus räägib suhtumisest: Darwini auhinna postuumsed kandidaadid, looduslik valik, mis muud, oma viga, kui piiri ja oma võimeid ei tunneta!  

Ma ei tea, kas see on alkoholitootjate lobi, et avameelselt ei räägita lahti nende kümnete mõttetute surmade seost meie liberaalse alkoholipoliitikaga. Muidugi, ükski seadus juhme purjus peaga rooli ronimast või kivises rannas peakat hüppamast ei takista. Riiklik alkoholipoliitika  annab aga raamid: mis on normaalne ja kuulub meie igapäevase elu hulka, mida tehakse ja mida mitte. Ja kui ümberringi on nii palju süüdimatust, tuleks kasuks ka riigi teatav ettehooldav suhtumine, mis algab müügi- ja ka reklaamipiirangutest. Aga see nõuaks erakondadeülest kokkulepet: mäletame, kui palju kära ja kukepoksi oli igati mõistliku öise alkoholimüügi piiramise teemal paar aastat tagasi!

Mida siis peale moraalitsemise teha saaks? Aeg-ajalt tõstatab keegi ikka küsimuse, miks peab alkohol olema kättesaadav bensiinijaamades, otsekui autojuhi normaalne teekaaslane koos mootoriõli ja klaasipesuvedelikuga. Kas leevendamaks pikkade maanteekilomeetrite igavust? Mõnigi surmasõit tüüpstsenaariumi kohaselt: viis noort meest vanuses 18–25, vana bemm, purjus pea ja üle katuse käimine algab sellest, et mõnest bensiinikast on keset pidu vaja viina juurde tuua. Järsku jääks mõni noor elu alles, kui bensiinijaamad lihtsalt alkoholi ei müüks? Mis siis, kui mõni kohalik maabensiinijaam alkoholimüügita pankrotti läheks, küll tuleks mõni mõistlik kett asemele, kes oskab raha teha muude teenustega. Statoil saab Põhjamaades ilma alkoholimüügita hakkama, miks mitte Eestis?

Väikepakend ausse

Teiseks pakend, mis kannustab suurtes kogustes joomist. Viinakohvrid soome turistidele on must huumor, aga kohalikus mures ei tasu võõraid süüdistada. On ju nii, et kui mees teeb õllepudeli lahti, joob ta selle lõpuni, olgu selles siis pool liitrit või kolm. Mis pärast seda juhtub, näeb igas maakohas, kus kella 10-st poe piirkonnas alanud arutelud maailma kuumadel teemadel on kella 12-ks turvaliselt möödas ja meestel hea uni varnast võtta.

Kui Obolon (või oli see mõni teine idapoolne toode) ilmus aastaid tagasi müüki suures plastpudelis, polnud kohalikul tootjal justkui muud valikut kui anda käiku omad megapudelid. Kuid see on vaid tootjapoolne vaatepunkt, mida on toetanud vabaturu ideoloogiast lähtuv riik, võimaldades kaubastada õlut ülisuurtes kogustes, kui see kord müüb. Millegipärast on paljudes riikides levinud ja normiks kujunenud 0,33-liitrine õllepudel. Muidugi on tootjal kasulikum isegi nn naistejooke kaubastada poole liitri kaupa. Tarbijale on teise või kolmanda pudeli avamine teatud psühholoogiliste barjääride ületamine erinevalt suure pudeli ühe hooga tühjendamisest.

Praegu paistavad õllekaubastamise miinimumkogused aga vaid kasvavat: pooleliitrise purgi asemel on populaane tootja võtnud kasutusele pisut suurema ühiku pindi! Ikka selleks, et tugevdada joomise seost edu ja kõnealusel juhul briti kultuuriga seostuvate konservatiivsete väärtustega, mida jagab ka teatud õlle sihtrühma enamik. Joon pintides liitrite asemel, olen kui vana aadlimees muiste! Samasuguse identiteedi loomisega on seotud ka näiteks noortele, ennekõike tüdrukutele suunatud siidrite ja alkoholikokteilide turundus. Sihvakad kullakarralised pudelid, klubiõhtu kaunid akssessuaarid. Pakendi ihaldus-väärsust võimendab reklaam, mis müüb noortele kasvava joobega kaasnevat enesekindlust kui edu võtit.

Tean üht lustivenda, kes oma igapäevase pärastlõunase kange õlle järele minnes degustatsioonidel ikka kena tasuta krundi alla saab. Kui lihtne oleks teha lõpp alkoholitoodete degusteerimisele poodides. See pole mitte ainult süütu „tootetutvustus”, vaid joomise normaliseerimise ja igapäevaellu integreerimise viis. Miks üldse peaks pärast tööd suurmarketites toidupoolist ostvale inimesele alkoholi maitsta pakkuma? See poleks nagu kellegi asi, et enamasti on sellistes poodides autoga kliendid, kes seatakse kiusatusse pisut maitsta ja siis rooli istuda.

Keelata poes degusteerimine

Enamasti pakuvad kärakat plikaohtu kenad tüdrukud, mis omakorda teeb enesestmõistetavaks olukorra, et ka ostja võiks olla noor. Ja kuidas meesterahvas ikka kenale tütarlapsele ära ütleb, kui see jooki pakub – oled mees või ei ole! Alkoholivastase kampaaniana toimiks muide hästi, kui degustatsioonidel rakendada mõnda heitunud pikaaegset töötut, kelle saatuses on oma osa mänginud joomine. Kindlasti paneks tema näos peegelduv elukogemus mõtlema, erinevalt klaari näoga noortest.  

Mõned olulised muutused piirangute vallas on siiski toimunud. Üsna vaikselt kadus selle aasta alguses ära suurte tootjate kange, seitsme- kuni kümne-protsendine õlu, maameeste hommikune murdja. Aimata on, et pigem on tootjad ise sunnitud olukorda reguleerima, ikka hirmus, et riik võiks sarnaselt Põhjamaadega liikuda karmima regulatsiooni või isegi alkoholimonopoli poole.

Tragikoomiline on seejuures asjaolu, et kange õlle tootmise lõpetamisel ärkas korraks konkurentsiamet, menetlemaks tarbija ahtamaks muutunud võimalusi õlleturul!

Kunagi räägiti Nõukogude Liidu lagunemise kohta, et kui Gorbatšov seadustas perestroika ajal karskuse, lammutasid kaineks saanud inimesed logiseva riigi. Kogenud poliitikud teavad  „kõnekäändu”: valitsus, kes viina hinda tõstab, järgmisi valimisi vastu ei pea. Kas sama on ka muude piirangutega? On ju teada, et kohe, kui räägitakse alkoholi hinna tõusust, läheb ikka lahti tootjate mahitatud jutt salaalkoholist ja saamata maksudest.

Kas alkoholimüügist saadavad tulud kaaluvad tõesti üles otsesed ja kaudsed rahalised ja moraalsed kulud, mida põhjustab alkohol? Ja miks küll alahinnatakse meie küberkaitsevõimelise riigi jõuorganeid korra loomisel, kui asi puudutab salaviina? Kellelegi on Eestis vist tõesti väga kasulik pidevalt purjus või igapäevasest pohmakast tuim rahvas.

Autor on Tallinna ülikooli lektor ja SDE liige.