UWE JEAN HEUSER ja RÜDIGER JUNGBLUTH: Millest sõltub õnn?

Kõle hooneplokk, mille alumistel korrustel pole isegi akent, üksnes kitsad pilud. Selle kõrge punkri kuuendal korrusel töötab sotsioloogiaprofessor Ruut Veenhoven, sõbralik mees hallikasvalgete juustega. Kui ta aknast välja vaatab, näeb ta kiirteed. Aga kui ta laua tagant tõuseb, paar sammu üle koridori astub ning ruumi M-6 26 ukse avab – on tema silme ees kogu maailma õnn.

Veenhoven (64) on viimaste aastate jooksul koostanud maailma õnne andmebaasi. See on erakordne kogum uurimistulemustest terve planeedi inimeste rahulolust oma eluga. 3000 küsitlust, 10 000 uuringut. Süstematiseeritud paljudeks erinevateks kataloogideks ning salvestatud arvutitesse, kuhu pääseb internetist ligi (www.worlddatabaseofhappiness.eur.nl). Kui õnnelikud on taanlased võrreldes sakslastega? Kas õnn kasvab käsikäes heaoluga? Kas demokraatia teeb rahulolevaks? Vastused nendele küsimustele seisavad professori õnne andmebaasis.

Viimaste aastatega on Veenhoven märganud, et huvi tema eriala vastu tõuseb. Kui varem uurisid õnnelik olemise eeldusi psühholoogid, siis nüüd on majandusteadlased need, kes uurivad, mis teeb inimesed rahulolevaks. Nad tahavad teada, kas ja kuidas aitavad inimeste õnnele kaasa erinevad ühiskonnavormid ja majandussüsteemid – ning see võib vallandada majandusteaduses revolutsiooni.

10 000 dollarit aastas

Õnn ja majandus? Majandusteaduse algusaegadel kuulusid nad ühte. “Suurim õnn suurimale arvule inimestele,” oli ‰oti filosoofi Francis Hutchesoni seatud siht 18. sajandi algul. Sama mõlkus meelel teistelgi majandusteaduse pioneeridel, sh Adam Smithil. Mõni unistas õnnemõõtjast, mis aitaks täpselt mõõta inimeste tundeid. Ajapikku hakkasid majandusteadlased mõtlema inimesest kui olendist, kes maksimeerib ise oma heaolu. Rahast sai kõikide asjade mõõt. Sellest järeldati esiteks: mida kõrgem on inimese sissetulek, seda parem. Ning teiseks: selle põhjal, millele inimene raha kulutab, saab järeldada, mis talle head teeb. Säärasel vaatenurgal oli paar head külge. Selleks, et mõista, mis tagab inimeste heaolu, ei tulnud vaadata nende peadesse ega südametesse. Piisas sellest, et kokku lugeda, mida inimesed toodavad ja tarbivad – ning selle põhjal järeldati, kui hästi nad ennast tunnevad.

Siis tuli Richard Easterlin. USA majandusteadlane võrdles aastal 1974 hinnanguid, mida inimesed andsid oma rahulolekule eluga, ning külmi, “alasti” majandus-andmeid. Ning ta leidis, et kuigi tööstusriikides heaolu üha kasvas, oli õnnetunne stagneerunud. Senikaua kuni inimese aastasissetulek jääb alla 10 000 dollari, toob rohkem raha automaatselt kaasa ka rohkem rahulolu. Sellest summast kõrgemal raha ja õnne seos aga puruneb. Kuidas on see võimalik? Ilmselt pole rahulolu ja materiaalse olukorra seos nii ühene, kui olid majandusteadlased oletanud. See arusaam viis järgmise küsimuseni: kui raha ei tee õnnelikuks, siis mis teeb? Sellele vaid näiliselt lihtsale küsimusele pidi vastama õnneteadus. Õnneteaduses teevad koostööd majandusteadlased, sotsioloogid ja psühholoogid.

Veidi hiljem lisandusid nendele ka aju-uurijad. Nemad võisid abi osutada ühe küsimuse juures, mis oli inimeste õnnetunde uurimist pikalt takistanud: kas õnne saab üleüldse mõõta? Vastus on jah. Ja mõõta on isegi üpris lihtne. Närviteadlased näitasid, et tunnete tajumises on midagi objektiivset. Meeldivate elamustega kaasneb teatud reaktsioon vasaku ajupoolkera osades. Seda reaktsiooni mõõtes võib näha, et see kattub üpris selgelt tunnetega, mida katseisikud ise kirjeldavad. Kahtlemata leidub õnnetuid inimesi, kes väidavad, et neil läheb hästi. Aga see on erand.

Välimus ja haridus ei loe

Uuringute ilmselt olulisim tulemus on järgmine: rahulolu pakuvad inimestele pigem tegevused kui asjad. Tõsi, tööstusriikides elavad jõukad inimesed on keskeltläbi rahulolevamad kui vaesed – ent erinevus on väike. Seevastu kui inimene elab hästi toimivas partnerluses, mängib see rahulolutunde juures suurt rolli. Eluga rahulolu on seotud ka sõpruskonna olemasolu ning kuuluvusega klubidesse, ühendustesse ja kirikusse. Erilist tähtsust pole aga ei välisel ilul ega kõrgel haridusel. Väga oluline on aga anne tunda rahulolu – ehk sünnipärane päikeseline meel. Mõningate uurijate hinnangul sõltub inimese rahulolu eluga koguni ligi 50 protsendi ulatuses pärilikkusest.

Paljusid faktoreid, mis on inimeste rahuloluga seotud, ei saa riik pea üldse mõjutada. Kuid saab siiski mõjutada mõningaid teisi – näiteks töötuse määra. Uuringutest on selgunud: töötaolek muudab inimesed äärmiselt rahulolematuks sõltumata sellest, kui suuri toetusi neile makstakse. Töötaolek röövib inimestelt sotsiaalsed kontaktid ja eneseväärikuse. “Chicago majandusteadlaste (Chicago koolkonda kuulusid liberaalsed majandusteadlased eesotsas Milton Friedmaniga – toim) oletus, et igasugune töötus olevat vabatahtlik, ei pea lihtsalt paika,” ütleb Gert Wagner Saksa majandusuuringute instituudist (DIW). Wagner on seda teemat uurinud aastakümneid. Töötutest paremini tunnevad end ka inimesed, kes töötavad tähtajalise lepingu alusel ja teenivad viletsasti.

Kuid veel üks uurimistulemus valmistab majandusteoreetikutele ja poliitikutele peavalu: kui George Bernard Shaw’l on õigus ning majandus on kunst elada parimal viisil võimalikest, siis toimivad inimesed sageli ebamajanduslikult. Nad vaatavad tihti oma õnnest mööda ega toimi tegelikus elus sugugi alati heaolu järjekindla maksimeerijana, mida olid väitnud 20. sajandi majandusteadlased.

Lotovõit, palgatõus?

Princetoni psühholoog Daniel Kahneman, kel on Nobeli preemia majanduses, on seda mitmeti näidanud. Enamik neist hindab lootusetult üle kõrgema palga või lotovõiduga kaasnevat õnnetunnet. Tegelikult järgneb aga lotovõidule või palgatõusule vaid üürike õnnetunne, millega inimesed peagi harjuvad – ja suur osa varasemast õnnetundest hajub. Paljud ameeriklased, kes tundsid rõõmu päikeselisesse Californiasse kolimisest, on peagi märganud, et suuremat ei mõjuta rahulolu ka hea ilm. Inimesed ostavad endile luksusautosid, ehkki õnne tuntakse pigem hetkedel, kui nad on keskendunud millelegi meeldivale, ütleb Kahneman. Täiesti teistsugune on aga suhtlemine sõpradega – iga kohtumine on erinev ning enamasti aitab kaasa õnnetundele. Ning ühest kallist ostust enam valmistavad rahulolu mitmed paljud väikesed tarbimisrõõmud. Kui inimesed ei tule õnne leidmisega toime, peab sekkuma riik, nõuab briti majandusteadlane Richard Layard. Kuna inimesed püüdlevad otsekui oravad rattas suurema heaolu poole – ja ainult selleks, et leida, et see ei muuda neid rahulolevamaks – nõuab Layard luksusmaksu. “Maksude abil saab teha lõpu võidujooksule staatuse pärast ja ületöötamisele.”

·veitsi õnneökonoom Bruno Frey seevastu hoiatab riigi appikutsumise eest. Valitsejad ei tohi muutuda “õnne diktaatoriteks”.  Õnn on tugevalt seotud ka keskkonnaga, kus nad elavad, väidab Frey. Nii on uuringutes selgunud, et inimesed, kes elavad piirkondades, kus süsihappegaasi kontsentratsioon õhus on suurem, kannatavad selle all. Nad ei pruugi isegi teada, et nende piirkonnas on õhk kehv, kuid ometi on nad rahulolematumad kui puhtama õhuga aladel elavad inimesed.

Õnnelikuks ei saa sundida

Inimeste õnn on seotud ka kultuuriga. Jaapanlased on rahulolematud, keskameeriklased aga pigem rõõmsad. Sageli on selle põhjuseid raske hinnata.

Üha enam saadakse teada rahvaste erinevustest. Ameeriklasi ei häiri, et sellal, kui rikkad lähevad üha rikkamaks, valitseb ülejäänud Ameerikas stagnatsioon – sest nad usuvad Ameerika hüüdlausesse: seda, kes pingutab, saadab edu. Mandrieurooplased seevastu näevad asja teisiti. Atlandi ookeani vastaskallastel erineb ka riskivalmidus: ameeriklased võtavad riske julgemalt kui eurooplased. Kui kultuuride vahel on sellised erinevused, peab ka majanduspolitiika olema erinev.

Aastatel 1973 kuni 2002 kasvas pea kõigis Euroopa maades õnnelikult elatud aastate arv inimeste elus – ehk nn happy life years. Eriti Luksemburgis ja Taanis, kus keskmine “õnnelikult elatud aastate arv” on inimeste puhul käesoleval sajandil seitse aastat pikem kui 30 aasta eest.

Kuid koos moderniseerumisega kasvab ka sissetulekute ebavõrdsus. Mida tähendab see inimeste rahulolule? Veenhoven ei pea õigeks, kui sotsiaalset ebavõrdsust hinnatakse vaid sissetuleku alusel. Sest see ei arvesta tõsiasja, et mõned inimesed otsustavad teadlikult rahuliku elustiili kasuks – nad tahavad palju vaba aega, olles valmis leppima madalama sissetulekuga. Teised seevastu teenivad palju raha, kuid maksavad selle eest stressi või pideva ülekoormusega. Sotsiaalse ebavõrdsuse mõistmiseks soovib Veenhoven pigem teada, kas rahulolevad muutuvad üha õnnelikumaks ning rahulolematud üha õnnetumaks. Aastast 2001 pärit andmed näitavad aga pigem vastupidist – õnn jaotub ühiskonnaliikmete vahel üha ühtlasemalt.

Õnneuurijad soovivad, et ühiskonnas pöörataks enam tähelepanu inimeste rahulolule – ja seda kõigis valdkondades. “Mis on vanadekodu eesmärk?” küsib Veenhoven ja vastab ise: “Selleks on õnnelikult elatud aastate arvu kasv.”

Kuid austria-briti filosoof Karl Popper on hoiatanud kommunismi ja teiste totalitaarsete ideoloogiate eest: soov teha kõik inimesed õnnelikuks olevat kõige ohtlikum poliitiline ideaal. Ning selline oht õnneuuringutega tõesti kaasneb. Ent juhtivad pead on sellest teadlikud. Nad ei ütle ette konkreetseid meetmeid, vaid toovad arutelusse lihtsalt uusi argumente. Ja mis kõige tähtsam: nad on toonud inimesed taas esiplaanile.

Artikkel ilmus 5. juuli Die Zeitis. Copyright: Die Zeit, Uwe Jean Heuser ja Rüdiger Jungbluth. Tõlkinud Külli-Riin Tigasson