Uus töölepinguseadus: nagu Soomes lama ajal? Ei, veel karmim

 Tööandjad võrdlevad eelnõu Soome tööseadusega, kus kärbiti suure majanduslanguse – lama – ajal jõuliselt töötajate garantiisid. Kas Eesti vajab sellist tööseadust? Vaidlevad sotsiaalminister Maret Maripuu, transporditöötajate ametiühingujuht Peep Peterson ja tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis.

•• Sotsiaalminister Maret Maripuu, teie juhitavas sotsiaalministeeriumis on valminud uus töölepinguseaduse eelnõu, mis vähendaks oluliselt hüvitisi ja etteteatamistähtaegu koondamise korral. Küllap tuli eelnõu paljudele inimestele ootamatult: miks ei võinud Reformierakond oma tööseaduseplaanidest viimaste valimiste eel sama põhjalikult rääkida kui näiteks vanemahüvitisest?

•• Maret Maripuu: Reformierakond on kogu aeg rääkinud, et Eesti tööõigust tuleb nüüdisajastada.

•• Tarmo Kriis: Tööõigust ongi avalikul tribüünil väga raske kujundada. Sest rahvas tahab ju saada paremaid ja lihtsamaid sõnumeid. Seepärast ongi täiesti loogiline, et tööõiguse üle vaidlevad spetsialistid.

•• Peep Peterson: See, et Reformierakond tuli nüüd välja sellise eelnõuga, ei ole minu jaoks mingi üllatus. Ja see, et ebapopulaarseid asju valimistel ei tõstatata, on poliitiline loogika. Miks peaksid töötajad selle seadusega kaasa tulema? Tööandjate turvalisus tõuseb selle kaudu küll kõvasti – aga mida võidab sellest töötaja?

•• Maripuu: See teema tõesti valimiste eel nii tõsiselt üles ei tõusnud. Koalitsioonilepingut kirjutades teadsime, et me ei saa teha vaid üdini populaarseid otsuseid, vaid tuleb teha ka selliseid otsuseid, mis on vajalikud Eesti riigi arenguks. Kui tahame, et Eestis käivituks positiivne areng, siis selle eelduseks on edukas tööturupoliitika, mille raames tagatakse töötajate paindlik ümberõpe. Me ei taha ju, et Eesti oleks allhankemaa. Me tahame, et Eestis oleks kvaliteetne tööjõud, kes saab oma töö eest head palka.

•• Kas see eelnõu aitab seda saavutada?

•• Kriis: Eestis on välisinvesteeringute sissevool peaaegu peatunud. Ja ega meil väga häid sõnumeid välismaailmale ei ole. Millised on meie eelised naaberriikide ees? Me peame läbi rääkima, kuidas olla endiselt atraktiivne maa, kuhu tahavad tulla välisinvestorid. Neid, kes siia tahaksid tulla, ei olegi enam väga palju.

•• Kuid selle eelnõu kohta on ka öeldud, et see on “odava töö” ja madalate sotsiaalsete garantiide seadus.

•• Kriis: See eelnõu on suunatud inimesele, kes suudab enda eest seista kas ametiühingu kaudu või individuaalsetel läbirääkimistel. See on jama, et see eelnõu on odava tööjõupoliitika algus. Täiesti võimalik on rajada süsteem, kus tööandja kohustusi on vähendatud, aga sotsiaalne turvalisus ei kahane. Kui tahame teha moodsat tööõigust, siis võtame eeskuju näiteks Soomest, kus on täpselt sarnane seadus olemas.

•• Peterson: Võrdleme seda seadust Taaniga. Seal makstakse töötushüvitist 90% viimasest palgast – see võimaldab inimesel täiesti adekvaatselt kohaneda, ümber õppida.

•• Kriis: Kes on öelnud, et ka Eestis ei võiks nii olla?

•• Peterson: See eelnõu on tasakaalustamata. Kui võtame Taanist eeskuju, et inimesi saaks kiiresti lahti lasta, siis tulnuks üle võtta ka teine, garantiide pool. Ja kui ütleme, et Soomes on olemas sarnane seadus, siis seal on väga palju kollektiivlepinguid. Praegu on Eesti noppinud kõikvõimalikest välismaa näidetest just selle jõhkrama poole, tasakaalustamata seda täiendavate garantiidega. See ongi meie poliitika!

•• Maripuu: Eesmärk ongi, et ka Eestis oleks rohkem kollektiivlepinguid – et tööandjad ja töövõtjad omavahel kokku lepiksid. Keegi ei keela, et lepitakse kokku paremates tingimustes kui seaduses sätestatud miinimumtingimused.

•• Peterson: See seadus piirab oluliselt ka streigiõigust. See tähendab, et streikida ei tohi enam uutel teemadel, mida kollektiivlepingus sees ei ole. Näiteks kui kollektiivlepingus ei ole midagi koondamishüvitiste kohta, siis selle teema toomiseks kollektiivlepingusse enam streikida ei tohiks.

•• Tarmo Kriis, kas seda eelnõu toetavad tööandjad valmistuvad raskemateks aegadeks, mil võib tekkida vajadus paljudest töötajatest vabaneda?

•• Kriis: Isegi siis, kui see eelnõu tänavu esimesel poolaastal vastu võetakse ja järgmisel aastal jõustub, oleksid tänavused suuremad koondamised majanduses juba läbi. See protsess on juba alanud – massiliste koondamiste arv on kahekordistunud ja tendents on süvenev. Küsimus on selles, kuidas käivitada uuesti majandus, tekitada uusi investeeringuid, kuidas tõmmata see asi, mis on seisma jäänud, uuesti käima.

•• Ja kas see eelnõu muudaks Eesti investoritele atraktiivsemaks?

•• Kriis: See on üks osa majanduspoliitikast laiemalt. Üks häda on selles, et tööpoliitika on Eestis liialt takerdunud sotsiaalpoliitikasse. 

•• Peterson: See eelnõu kahandab inimeste turvatunnet, mis on majanduslikel põhjustel niigi kahanemas.

•• Maripuu: Ametiühingutel on siin otsene soov külvata inimestes hirmu ja paanikat.

•• Kriis: Mina kindlasti ei jaga siinkohal presidendi arvamust, mis ütleb, et inimesed hakkavad selle eelnõu ajel välismaale tööle minema. Ka Soomes tehti lama ajal väga radikaalne töölepinguseadus. Igaüks, kes on seda lugenud, näeb paralleele selle eelnõuga, mis on praegu Eestis välja käidud: etteteatamistähtajad on võrreldavad (tegelikkuses ulatuvad need 14 päevast kuue kuuni – toim) ja koondamishüvitisi pole üldse. See seadus võeti vastu, et elavdada Soome majandust, ja see elavnemine tõesti toimus! Tehti väga palju investeeringuid, sh inimkapitali – ja sealt on pärit ka Soome Nokia edulugu.

•• Peterson: Kui turvalisus kaob, siis teine pool ütleb, et paindlikkus tõuseb. Mina ütleksin aga, et paindlikkus ei tõuse – ainult turvalisus kaob!

•• Maripuu: Aga turvalisus ju ei kao: riik pakub suuremat töötuskindlustust, paremat abi töö leidmisel, võimalusi ennast töötamise ajal täiendada.

•• Kriis: See seadus oleks investoritele väga positiivne märk. Ettevõtjad jälgivad ühiskonnas hoopis teistsuguseid signaale, kui meie oleme siin harjunud ette kujutama. Eestilt oodatakse praegu uut positiivset sõnumit! Eesti ei suutnud liituda eurotsooniga ja on sattunud negatiivse info mõjuvälja, meist räägitakse pigem halvasti. Igasugune positiivne uudis investoritele meie majanduse kohta oleks väga teretulnud. Pole saladus, et meil on praegu jäik Nõukogude ajast pärit tööseadus.

•• Kuid mis tüüpi välisinvestoreid tooks uus eelnõu?

•• Peterson: Investeeringuid ketramisse ja muusse taolisse. Ahvatleme maailmast nii öelda rumalat raha, mis tuleb, et homme juba minna. Skype’i arendamist pole senine seadus küll seganud.

•• Kas need investeerijad poleks seda tüüpi nagu need, kes jooksid 1990. aastatel tormi odavtööjõu peale?

•• Peterson: Jah, see tähendaks jätkamist samas vaimus!

•• Kriis: Olen rääkinud IT-ettevõtetega, kes väga toetavad seda reformi. IT-valdkonnas on suur osa tööst projektipõhine ja personal on üle kogu maailma väga mobiilne. Kui soovime siia väga hästi makstud IT-meest, siis peavad seadused olema paindlikud, et saaksime kiiresti inimesi sisse tuua ja ettevõtjale andma võimaluse teda kiirelt palgata ning jälle tagasi saata, kui vajadus on läinud. Kui keskendume sellele, kuidas vanadest põhimõtetest kinni hoida, siis me ei jõuagi industriaalühiskonnast kiire ja teadmistepõhise ühiskonnani.

•• Kuid praegust eelnõu on kritiseeritud ka põhjusel, et see muudab rasedatele naistele ja alla kolmeaastast last kasvatavatele vanematele töölepingu ülesütlemise lihtsamaks…

•• Maripuu: See ei vasta tõele. Ka praegu saab rasedat või alla kolmeaastast last kasvatavat vanemat vallandada, juhul kui ta paneb toime rikkumisi. Selleks on vaja tööinspektori nõusolekut. Edaspidi enam nõusolekut vaja ei oleks, kuid rasedate ja alla kolmeaastast last kasvatavate vanemate kaitseks oleme seadusse kirjutanud pööratud tõendamiskohustuse: tööandja peab tõestama, et töötaja on süülised asjad toime pannud.

•• Peterson: Kohtusse minek muudab selle kõige märksa raskemaks! Rasedat kohtusse oma õigust nõudma saata pole õige.

•• Eelnõus on kritiseeritud ka seda, et ta lubab töölepingut sõlmida suuliselt…

•• Kriis: Võtke ette Soome töölepinguseadus. Ka see ütleb, et leping võib olla suuline, kirjalik või elektrooniline. Ei maksa siin tonti näha!

•• Maripuu: Eelnõu näeb ette, et kui üks pooltest tahab kirjalikku lepingut, siis see ka tuleb kirjalikult sõlmida. Ja tööandja peab töötingimused igal juhul esitama kirjalikult ning tööandja peab andma oma nõusoleku, ainult sel juhul loetakse tingimused kehtivaks.

•• Peterson: Kui praegu sõlmitakse tööleping kahepoolselt, siis edaspidi hakkab töötingimusi tõendama sisuliselt ühepoolne dokument. Ma ei saa aru, miks on vaja töölepingu sõlmimise tingimusi üleüldse muuta? Terve see töölepinguseaduse eelnõu on suunatud nn valgustatud tööandjatele, aga täiesti oluline protsent meie töötajaskonnast elab 19. sajandis!

•• Kas ametiühingud on valmis eelnõu takistamiseks minema ka protestiaktsioonideni?

•• Peterson: Meie liikmete antud korraldused on üsna karmid. Kui üritatakse õõnestada töötajate tagatisi, siis me oleme sunnitud häält tõstma.

•• Mis teile vähim meeldib?

•• Peterson: Mind hirmutab enim töötajate varalise vastutuse nõue. Kui kahju tekib töötaja tahtluse või raske hooletuse tõttu, võib tööandja saamata jäänud tulu sisse nõuda. Kujutage ette bussijuhti, kes iga päev töötab olukorras, kus raske hooletus on kerge tulema. Kui ta lõhub kolm miljonit krooni maksva bussi ja peab selle kinni maksma, siis ta ei saa terve elu jooksul seda summat kokku! Kas ta läheb siis võlavanglasse? Ja kui arvestada, et buss võinuks teenida ka mingi summa raha, siis “saamata jäänud tulu” on veel suurem summa. Praegu on töötajate varaline vastutus piiratud nende sissetuleku alusel.

•• Kriis: Kui ma näiteks tellin endale koju töömehe, et ta hakkaks parketti panema, töötab minu antud materjaliga, tööaeg on kaheksast viieni, ja koju tulles avastan, et töömees on maja kogemata maha põletanud, kelle poole ma siis pöördun? Praegu kehtiv ENSV töökoodeksi materiaalse kahju hüvitamise peatükk piirab töötaja vastutuse vaid ühe kuupalga suuruse summaga. Nii et töömees pääseb mitme miljoni kroonise kahju hüvitamisest mõne tuhande krooniga. Inimene, kel pole isegi formaalset töösuhet, ei tohi pugeda materiaalse kahju tekitamisel kohustustest vabanemiseks töösuhte sildi taha. Ja laiemalt tuleb seda seadust näha ka teatud garantiide andmisega tööandjale.

•• Kas praegu on siis tööandjad liiga vähe kaitstud?

•• Kriis: Praegune seadus tõesti pärsib tööandjate huvi uusi töökohti tekitada. See on ka põhjus, miks palgatakse massiliselt FIE-sid, üldse ei tehta töölepingut või makstakse ümbrikupalka. Ja muide – kui inimesele peab koondamisel maksma kaheksa kuu palga, siis see teeb kõigi allesjäänud töötajate jaoks supi lahjemaks.

•• Peterson: Aga kui me kujutame ette üht raudteelast, kes õpib kogu elu, et olla raudteelane, ja ta koondatakse, sest transiit on kinni keeratud, siis temasugune inimene ei suuda kahe-kolme kuuga ümber orienteeruda, et hakata tööle näiteks IT-spetsialistina! Investeeringud jäävad praegu Eestisse tulemata seetõttu, et meil napib tööjõudu, mitte seetõttu, et töötajad on liiga kaitstud. See seadus ajendab tööjõudu lahkuma.

•• Maripuu: Samamoodi nagu töötajad võivad ka tööandjad oma investeeringud välja võtta ja ära minna.

Kommentaar

Harri Taliga

ametiühingute keskliidu juht

Uus eelnõu on  katse kehtestada džungliseadused ja pöörata ajaratas tagasi.

Eelnõu tekst püüab jätta muljet, et tööleping eeldab lepingupoolte konsensust, kuid teksti süvenemine toob esile hoopis teistsuguse sõnumi. Suulise töölepingu piiranguteta lubamine (praegu mitte üle kahe nädala) oleks vesi tööandja veskile. Samuti tähtajalise (kuni kolmeks aastaks) töölepingu sõlmimine juhul, “kui seda õigustavad töö ajutisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused”. Torkab silma autorite püüd säästa tööinspektsiooni sellisest tüütust kohustusest, nagu seda on riiklik järelevalve töösuhete üle. Kui riik soovib oma käed sellest valdkonnast

n-ö puhtaks pesta, tuleks ühtlasi tühistada põhiseaduse säte, mis deklareerib, et töötingimused on riigi kontrolli all.

Lepingupoolte võrdsuse põhimõte heidetakse prügikasti juba eelnõu neljandal leheküljel, kus

§ 12 räägib töölepingu muutmisest. Mõistagi pole autorid nii rumalad, et panna must valgel kirja tööandja õigus ühepoolselt muuta töölepingu tingimusi. Ent osundatud säte ei jäta mingit kahtlust, et just nii on see kavandatud: “Kui tööandja muudab töölepingu tingimusi ja töötaja jätkab töötamist, loetakse, et tööleping on muudetud.”

Näiliselt on töötajal küll viie päeva jooksul võimalik väljendada “teistsugust tahet”, kuid mis on selle lubaduse mõte/sisu? Tegelikult vaid töölt lahkumine (töölepingu ülesütlemine), sest ükski tõsine tööandja ei hakkaks “lihtsalt niisama” muutma lepingutingimusi, et siis töötaja mittenõustumise korral asjale tagurpidikäik anda.

Kommentaar

Jaan Pillesaar

Helmes AS-i nõukogu esimees

Minu arvates on praegune töölepinguseadus ajast ja arust, mõttetu ja kahjulik nii töötajatele kui ka tööandjatele. See seadus oli vajalik ehk eelmise sajandi keskpaiku suurtes tööstusriikides. Siis oli enamik töötajaid hariduseta, majandusruum suletud ja tööandja pahatihti monopoolne. Tänapäeval on töötajad targad, majandusruum avatud ning ettevõtted konkureerivad omavahel töötajate pärast, mitte vastupidi.

Tean kümneid edukaid teabefirmasid, kus kehtivat töölepinguseadust ei soovi töötajad ega tööandjad, sest see seadus on mõlemale poolele rumal ja kahjulik. Seadus, mida kumbki pool täita ei soovi, on ju mõttetu. Eriti mõttetu ja kulukas on arhailine seadus innovaatilistele teabeettevõtetele, kus firma ja inimeste vahele võib panna võrdusmärgi. Ja need inimesed ja ettevõtted ehitavad ju riigi majanduse tulevikku.

Eriti totter on asjaolu, et töölepinguseadust peetakse töötajaid kaitsvaks seaduseks. Ausalt öeldes ei oska mina nimetada sellist töötajat, keda see seadus kaitseb, kui vaadata riigi kõiki töötajaid ja veidi kaugemasse tulevikku. Kehtiva tobeda töölepinguseaduse täitmise kulud (koondamiskulud, kallimad ümberkorraldused) kulutatakse ju selle arvel, et riigis on vähem töökohti, majandus on paindumatu ja palgad seega madalamad! Lõpptulemusena maksavad praeguse töölepinguseaduse lollused kinni kõige suuremas summas ju riigi elanikud ehk töötajad. Mitte ettevõtjad, kelle eest kaitseks see seadus justkui loodud on.

Mida eelnõu muudab?

•• Praegune seadus ütleb, et tööleping sõlmitakse kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale (ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt). Eelnõu kohaselt võib tööleping olla ka suuline, kuid tööandjal on siiski kohustus lepingu tingimused kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt paberile kirja pandud kujul või saadetuna e-mailiga töötajale) fikseerida ja vastav info töötajale edastada.

•• Eelnõu kaotaks ka kohustuse küsida töötajate usaldusisiku või raseda töötaja lepingu ülesütlemiseks tööinspektori nõusolekut.

•• Eelnõu vähendab koondamishüvitisi ühe kuu keskmise palgani, seda olenemata tööstaažist. Praeguse seaduse kohaselt peab tööandja maksma töötajale töölepingu lõpetamisel koondamishüvitist kuni viieaastase tööstaaži puhul kahe kuu keskmise palga ulatuses; viie kuni kümne aastase staaži puhul kolme kuu keskmise palga ulatuses; üle kümne aasta nelja kuu keskmise palga ulatuses.

•• Praegu tuleb kuni viieaastase tööstaažiga töötajale koondamisest ette teatada vähemalt kaks kuud, kuni kümneaastase staažiga töötajale vähemalt kolm kuud ning üle kümneaastase staaži puhul vähemalt neli kuud. Uus eelnõu vähendaks etteteatamistähtaegu mitu korda: staaž alla aasta –  etteteatamistähtaeg kümme tööpäeva; üks kuni kümme aastat – 20 tööpäeva; 10–15 aastat – 30 tööpäeva; rohkem kui 15 aastat – 40 tööpäeva. Töötaja kaotab ennistamisvõimaluse.

Allikas: töölepingu seadus, sotsiaalministeerium