URVE PALO: võrdõiguslikkus meeste ja naiste vahel mõjub sündivusele positiivselt

Tööhõive kasvas nii töötuse kui ka mitteaktiivsete inimeste vähenemise tõttu. Seejuures on tähelepanuväärne fakt, et samal ajal kui meeste töötus vähenes, kasvas naiste töötuse määr 4,1%lt 4,8%ni.

See on väga ohtlik tendents. Rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et tänapäeval naiste tööhõive suurenedes pigem naiste soov lapsi saada kasvab, s.t naiste tööhõive ja sündimus on positiivses seoses.

Samal ajal ebakindlus töökoha suhtes, pooleajaga töötamine ja töötus, vähendavad soovi saada lapsi nii emadel kui ka isadel. Näiteks Islandil, Prantsusmaal, Iirimaal, Norras, Taanis, Rootsis ja Soomes on naiste tööhõive kõrgem kui Eestis ja samal ajal on ka sündivus ühe naise kohta kõrgem kui Eestis.

Samuti näitavad uuringud, et võrdse sissetulekuga paarid soovivad suurema tõenäosusega lapsi, kui ebavõrdse sissetulekuga paarid. Naiste ja meeste jaoks on laste saamise otsuse juures olulisel kohal asjaolu, et pärast laste sündi nende elustandard ja sõltumatus ei väheneks.

Seetõttu on väga tähtis, et riiklikud poliitikad toetaksid töö-ja pereelu ühitamist. Näiteks katoliiklikes riikides, kus naiste tööhõive on väiksem, on ka sündivus oluliselt madalam, võrreldes laste-ja peresõbralikkust ning võrdõiguslikkust soodustavate poliitikatega Põhjamaadega. Tänapäeva naised tahavad sageli ennast teostada ka väljaspool kodu ning seetõttu on võimalus kombineerida töö-ja pereelu lastesaamise otsuse juures kesksel kohal.

Vanemahüvitise ja palga vahel valmine nõrgendab naiste positsiooni tööturul

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et need naised, kellel on olnud esimese lapse puhul positiivne kogemus kattesaadava ja kvaliteetse riigi poolt tagatud lastepaevahoiuga, soovivad suurema tõenäosusega ka teist last, võrreldes nende naistega, kes on pidanud esimese lapse päevahoiu eest maksma korget hinda või on olnud probleem selle saamisega.

Niisiis poliitikad, mis aitavad lastevanematel kindlustada võimalust töötada ka peale laste sündi, mõjuvad positiivselt sündivusele. Toetan igati vanemahüvitise maksmist, kuna see aitab meie lastevanematel säilitada harjumuspärast elatustaset ka lapse sünni järgselt. Arvan, et on viimane aeg muuta ära meie vanemahüvitise saamise põhimõte, mis nõuab vanemahüvitise saamiseks sisuliselt poolteist aastat tööjõuturult eemal olekut.

Eelkõige puudutab see emasid, kuna vaid 2% vanemahüvitise saajatest on isad. Need ajad, kus naised tegid vaid lihtsamaid töid, mis eeldas töökohal füüsiliselt kohal olemist, on ammu möödas. Paljud naised saavad lapsepuhkusel olles edukalt jätkata oma tööalast karjääri, töötades kodus arvuti ja telefoni teel.

Sellest aastast on kolme kuu võrra pikenenud eelneva sissetuleku järgi tasustatud vanemahüvitise aeg, moodustades tänaseks kokku poolteist aastat. Samas võib see mõjuda negatiivselt naiste tööhõivele. Nimelt vanemahüvitise põhimõte, kus lapsevanem peab sisuliselt valima, kas saab vanemahüvitist või palka oma tööandjalt, nõrgendab oluliselt naiste positsiooni tööjõuturul.

Kui organisatsiooni juhil on valida, kas ta võtab tööle mehe, kes suure tõenäosusega lapsepuhkusele ei jää või naise, kellel on suur „oht“, et ta jääb tervelt poolteiseks aastaks töölt kõrvale, kuna tal puudub võimalus lapsehoolduspuhkuse ajal töötada, valib tööandja suurema tõenäosusega uueks töötajaks mehe.

Lapsehoolduspuhkuse ajal peaks lapsega kodus oleval vanemal säilima nii vanemahüvitis kui ka soovi korral võimalus paindlikult töötada. See suurendaks lapsevanemate konkurentsivõimet tööjõuturul, aitaks säilitada kvalifikatsiooni ja mõjuks hästi perekonna rahuloe tervikuna.

Kui soodustame võrdseid võimalusi lapsevanemate ja ilma väikeste lasteta inimeste vahel, siis on meie inimesed õnnelikumad. Õnnelikud inimesed sünnitavad aga rohkem lapsi, vähemalt nii näitavad värsked uuringud.