URMET KOOK: Miks ma arvan, et sotside “ei” Keskerakonnale oli viga

Kui ka kõik teised parteid vaikimisi kokku lepitust kinni peavad, on Keskerakonnal vaid ühehäälse enamusega väga raske toimivat linnavõimu kokku saada. Inimlikult on ka mõistetav, miks kolm volikokku pääsenud uussotsi-rahvaliitlast Sven Mikser, Peeter Kreitzberg ja Erika Salumäe olid sellele vastu: Keskerakonnast suure tüliga lahkumine on neil veel sedavõrd värskelt meeles. Ometigi arvan, et sotside taktikaliselt igati õige “ei” maksab neile pikas perspektiivis valusasti kätte. Aga mitte ainult neile – ka parempoolsetele parteidele. Miks?

Alustan kaugemalt. Kui rääkida inimestega väljastpoolt Eestit, näiteks sakslaste või inglastega, ei mõista nad, miks läheb Eesti sotsiaaldemokraatidel võrreldes nende vasakpoolsetega nii halvasti? Olen siis seletanud meie erinevat ajaloolist konteksti, kus paljud valijad tõmbavad alateadlikult paralleeli sotsiaaldemokraatia ja sotsialismi vahele. Teiseks põhjuseks olen pakkunud, et kui mujal maailmas on noored, eriti üliõpilased valdavalt sotside valijad, siis meil on noored siiani eelistanud pigem parempoolseid erakondi. Põhjus on selles, et noored on pärast taasiseseisvumist suutnud muutunud oludega paremini toime tulla ega ole vajanud sedavõrd riiklikku hoolekande tuge.

Ei mõju veenvalt

Vahemärkusena – mind eile e-valimiste puhul intervjueerinud Itaalia ajakirjanik imestas: miks küll on Eesti Päevalehes tööl nii palju noori inimesi? Et tema oma 29 eluaastaga on oma kanalis pesamuna! Ütlesin, et olen täpselt sama vana, aga Eesti ajakirjanike seas juba varases seeniorieas… Ehk siit tuleb ka otsida põhjust, miks Eesti ajakirjandus on pigem parempoolne – siin töötavad valdavalt noored inimesed, kes on suutnud pärast Eesti taasiseseisvumist paremini kohaneda nii ühiskonna kui ka ajakirjanduse uue töörütmi ja -protsessiga. Ehk nagu ütles kord sama asja kommenteerinud Harri Tiido: küsimus pole omanike müütilises mõjutamises, vaid iga ajakirjaniku maailmavaates.

Aga kaldusin nüüd peateemast kõrvale. Sotside senise ebaedu kolmas ja minu arvates peamine põhjus on see, et nad ei mõju oma potentsiaalsele valijagrupile usutavalt. Pean silmas neid, kes moodustavad täna Keskerakonna valijate tuuma. Sotsid on osalenud parempoolsetes valitsustes ja kaotanud seal oma näo. Seda on tunnistanud ka meie sotside ideoloogid ja toonud igati adekvaatse põhjenduse: mingil hetkel oli vaja kindlustada Eesti pääs Euroopa Liitu ja NATO-sse ning selle nimel tuli teha kompromisse, mis sisuliselt võrdusid eneseohverdusega.

Europarlamendi valimistega algas sotside tõus. Õigem oleks vist küll öelda: sealt võinuks alata tõus, sest mingiks eriliseks võiduks ei saa küll lugeda, et tänavu saadi üle kogu Eesti 6,4% hääli 2002. aasta 4,4% asemel. Tulemus võinuks olla märksa parem. Aga ei olnud, sest sotsidel jääb peale veenvuse puudu ka praktilisest haldussuutlikkusest. Sotside ridades on küll palju toredaid inimesi, aga senikaua kui erakonna praktiline tegevus piirdub vaid intellektuaalsete arvamusartiklite, kõikvõimalike visioonide ja arengukavade koostamise-joonistamisega, on toetus raske suurenema.

Ajalooline võimalus

Võimalus hakata Keskerakonnaga koos linna valitsema olnuks sotsidele ühtlasi ajalooline võimalus hakata selleltsamalt Keskerakonnalt valijaid üle lööma. Neid valijaid, keda sotsid siiani sõnades on nimetanud oma peamiseks valijagrupiks. Seda võimalust ei kasutatud ning nüüd on trumbid Keskerakonna käes. Lihtne on neil nüüd öelda, et sotsid pole oma kolmikliidus oleku valusast kogemusest midagi õppinud – järelikult ei saa tõsiselt võtta ka nende sõnu nõrgemate elanikegruppide kaitsest.

Muidugi võib vastu väita, et minnes Keskerakonnaga koalitsiooni, kaotanuks sotsid võib-olla needki valijad, kes neil täna on. Valijad, kellele ehk sobiks Keskerakonna maailmavaade, aga ei sobi valitsemisstiil. Ütleks siis vastu, et mina ei näe Keskerakonna ja Rahvaliidu valitsemisstiilis küll olemuslikku vahet. Ometi kõlbas sotsidel viimati mainitutega koos valimistele minna.

Pikemas perspektiivis tegid sotsid karuteene ka parempoolsetele erakondadele, sest jäävad endiselt paljuski konkureerima neile samadele kunagistele kolmikliidu häältele ehk solkima parempoolsete valijate nišši.