URMET KOOK: Matustel pole ilus pisaraid lugeda

Omaksed on silmanähtavalt häiritud ja nendegi kommentaarid, kes midagi vastavad, on napid. Küsimus on seda kohatum, et ärimees tegi enesetapu. See ei ole tüüpstseen mõnest Ameerika filmist, vaid mõne aja eest Eestis tegelikult juhtunu.

Eilses Postimehes pahandas ajakirjanik ja meediaõppejõud Priit Pullerits, et meedial keelati Iraagis hukkunud Arre Illenzeeri matuste kajastamine. Pullerits leidis, et kuna tegu oli palju avalikku tähelepanu pälvinud sündmuse ja riiklike matustega, polnud tegemist erasündmusega ning kajastamiskeeld oli alusetu. Veel arvas ta, et keelu taga oli kaitsejõudude soov minimeerida kriitikat, mida leinajad Eesti Iraagi-missiooni aadressil oleksid teinud.

Ma olen nõus, et ajakirjandusvabadust tuleb kaitsta. See on demokraatia nurgakivi ja iga katse neid piire muuta väärib vastulööki. Ometigi, ajakirjandusvabadusest rääkides rõhutatakse alati selle üht aspekti – vabadust, vähem räägitakse aga teisest ja sama tähtsast osast – vastutusest. Ühiskonna ees lasuv vastutus tähendab seda, et on olemas asju, mille kajastamisel tuleb olla üliettevaatlik või sellest sootuks loobuda.

Nõrgima kaitseks

Ma olen kindel, et kui ajakirjanikud kajastanuks matuseid, poleks kordunud kahetsusväärne juhtum, mida loo algul kirjeldasin. Usun, et mu kolleegidel on olemas enesekontroll ja pieteeditunne. Ometigi, elu ja surm on teemad, mille puhul pelgalt avalikule huvile apelleerida ei saa. Mul ükspuha, kas peastaap tahtis keeluga minimeerida kriitikat Iraagi missiooni pihta või on see Pulleritsu luul. Minu jaoks on oluline, et hukkunud sõduri vanemad ei tahtnud, et nende poeg saadetaks viimsele teekonnale välklampide sähvides ja kaamerate surisedes.

Ja see on minu jaoks oluline ja määrav. Ma ei otsi sellistel hetkedele tuge ajakirjanduseetika koodeksist ega muudest regulatsioonidest, vaid püüan end korraks mõelda nende kohale, kes antud kaasuses kõige nõrgemas positsioonis on. Sel korral siis hukkunud sõduri isaks. Jah, ka mina poleks tahtnud, et mu poja matustest otseülekanne või pressikonverents saaks.

Pealegi ei saa ma aru, millist uut ja olulist informatsiooni meedia matustelt saanuks? Õhtustesse teleuudistesse ja järgmise päeva ajalehtedesse emotsionaalseid kaadreid ja pilte? Seda küll, aga õige varsti oleks meedia ning lugejad-vaatajad need pildid-kaadrid unustanud, kas aga ka hukkunud sõduri omaksed…?

Meediale on omane lihtsustamine ja lahterdamine: hea–halb, võitja–kaotaja, ilus–kole. Tegelik elu on kirjum, kus musta ja valge asemel annavad tooni pooltoonid. Eks antud tundlikul teemal ole oma tõde ja õigus mõlemal poolel. Seetõttu võiks pigem paika panna piirid, kas ja millisel hetkel tuleb allutada avalik huvi üksikisikule. Või nagu pakkus üks mu kolleeg – riiklik matus võiks koosneda kahest osast. Esimene oleks ametlik, kuhu lubatakse ka press ning teine isiklik, kuhu koguneks lähedased ja oleks nende otsustada, kas lubada sinna meedia või mitte.