URMET KOOK: Kuusmaa võiks kirjutada uue “Korvpalliromaani”
(4)Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” oli teatud vanuses üks mu lemmikraamatuid. Siis, kui ma nihverdasin ühe oma valge maikasärgi ema silme alt ära ja plätserdasin sinna papist šablooni abil põrandavärviga Adidase märgi ja nime Abeljanov.
Tiksi raamatust pärit fraasid “Jumalast antud vise ei kao kuhugi”, “Treenib see, kes mängida ei oska”, “Enne õpi viina jooma, siis õpid mängu selgeks” on mul sama hästi meeles kui eestlastele pähe kulunud “Viimse reliikvia” hittrepliigid: “Siim on kloostri taga metsas”, “Oled sa tont või inime?”, “Mitu korda pean ma ühte meest tapma!”
Noorematele ja spordikaugetele teadmiseks: 1980-ndate algul jõudis endise korvpalluri Mihkel Tiksi kirjutatud näidend “Lahtihüpe” algul Vanemuise lavalaudadele ja veidi hiljem kirjutas Tiks selle raamatuks “Korvpalliromaan”, mis võitis 1985. aasta romaanivõistlusel teise koha.
Tegu oli Tiksi autobiograafilise pihtimusega Kalevi korvpallimeeskonnast, kus tegelased kandsid väljamõeldud nimesid, kuid olid ometi selgelt äratuntavad. Raamat pälvis oma avameelsusega palju tähelepanu, kuid osa spordiringkondi tituleeris Tiksi reeturiks. Sellele vaatamata on Tiksi “Korvpalliromaani” näol tegu siiani ainsa tõsiseltvõetava sportlase autobiograafiaga Eestis, sest see ei keskendu ainult punktidele, kohtadele ja sekunditele.
Noortele pidepunktiks
Tiks mängis Kalevis aastail 1973–1982 ehk lõpetas kolm aastat enne seda, kui Kalevi peatreeneriks tuli Jaak Salumets. Kalev oli Tiksi lõpetades ja Salumetsa tulles nii põhjas, kui veel olla sai. Salumetsa tulekuga algas uus ajastu, mis päädis 1991. aastal meeskonna viimaseks N Liidu meistriks pärgamisega. Seda teekonda saatsid lisaks mängule intrigeerivad inimsuhted, impeeriumi kokkuvarisemine jpm.
Ostsin mõni päev tagasi DVD “Kalevi kuldne teekond 1990–1991”. Kiitus ETV sporditoimetusele, kes on sellise materjali kokku pannud! Kuid hing ihkaks veel midagi. Lisaks nähtud võitudele ja visatud punktidele tahaks lugeda mõne tollase mängija vahetuid mälestusi. Kas või sarnaselt Tiksi raamatu omadega tõelisuse ja väljamõeldu piiril balansseerivaid.
Olen lugenud sadu intervjuusid Aivar Kuusmaaga ning kujundanud temast kui mängijast endale ammu selge arvamuse. Ometi avanes 3. juunil minu ees sootuks uus Kuusmaa, kui lugesin Eesti Päevalehest reporter Eda Posti intervjuud temaga. Kuusmaa rääkis enamast kui ainult mängust. Rääkis paeluvalt.
Miks ei võiks just Kuusmaa olla see, kes kirjutab uue “Korvpalliromaani”? Ehkki see oleks Tiksi romaani tegelasi aluseks võttes rohkem “Relli vaatepunktist” kirjutatud. Või miks ei võiks seda teha ka Rauno Pehka, kelle roll omaaegses Kalevis oli ehk kõige sarnasem Tiksi omaga?
Usun, et kui see raamat kirjutataks sama ausalt kui Tiksi oma, saaks sellest tõeline bestseller. Kuid mis veelgi tähtsam: see nakataks korvpallipisikuga ja annaks mingigi ideoloogilise pidepunkti neile noortele, kes praegu teevad palliplatsil alles esimesi samme. Ehk siis ei tuleks kümmekonna aasta pärast enam vastu võtta piinlikke kaotusi soomlastelt, kellele “kuldne Kalev” omal ajal ka poksikinnastes “ära oleks teinud”.
 |
  |
 |
