Urmas Reinsalu: Eestit tuleb kaitsta ka psühholoogilisel rindel
Tänapäeval ei rünnata riigi eksistentsi pelgalt relva jõul – levinumad ja sageli efektiivsemadki on mittefüüsilised ja sealhulgas psühholoogilist laadi rünnakud. Eesti puhul saab selgelt eristada tegevusi, mis on suunatud meie rahvusvahelise kuvandi kahjustamiseks, ning tegevusi, mille eesmärk on Eesti-sisese hirmu ja vastuolude suurendamine ja riikliku eneseteadvuse nõrgestamine.
Viimasel ajal paistavad olevat sagenenud just Eesti ühiskonna sisemist stabiilsust õõnestada püüdvad katsed. Meetod, mida kasutatakse nii laiemas avalikus ruumis kui ka vahetutes kontaktides, on ühesugune: külvates perspektiivituse tunnet ja hirmu püütakse süvendada ühiskonnas lõhesid ja provotseerida eri äärmuste esindajate väljaastumisi.
Küsigem: kas neil nädalatel eelkõige venekeelsetest allikatest Eesti avalikku ruumi jõudnud sõnumid sellest, kuidas meie liitlased meid maha müüvad, kuidas Eesti riik on majanduslikult ja kultuuriliselt jätkusuutmatu ning meie keel ja rahvas määratud väljasuremisele, on juhuslikud? Või on tegemist koordineeritud katsega provotseerida ühiskonnasiseseid vastuolusid ja külvata ebakindlust? Kui tegu ei ole paljude juhuste hämmastava kokkulangemisega, siis on tegemist mõjutustegevuse õpikunäitega.
Kui meie poole ja meie kohta saadetakse koordineeritud sõnumeid, siis peame oma sõnumid läbi mõtlema ka meie. See on kaks aastat tagasi valitsuses heakskiidu saanud riigikaitse strateegia psühholoogilise kaitse peatüki põhiolemus. Me ei saa lubada, et Eesti vabas inforuumis tegutsevad Eesti riiklust vastustavad jõud, ilma et me ise riigi tegevust selgitavaid sõnumeid välja saadaksime.
Et kindlaks teha, kas psühholoogilise mõjutustegevuse taga on Eesti vastu vaenulikke eriteenistusi, ning et paremini mõista nende tegevuse eesmärke, meetodeid ja vahendeid, peame avalikus ruumis toimuvat süstemaatiliselt jälgima, kasutades selleks kõiki seaduslikke vahendeid.
Teiseks peame korraldama ka oma vastutegevust. Meie kohta välismaailmas levitatavad valesüüdistused peavad saama ümber lükatud nii avalikus ruumis kui ka diplomaatidevahelises suhtluses; riigisisese vaenu õhutamine peab saama tuvastatud ja seaduse kohaselt menetletud.
Ei mingit suukorvistamist
Tõsi, mõned on küsinud, kas psühholoogilise kaitse termin on sobivaim. Eesti riigiasutustel lasub sõltumata strateegiapeatükkide pealkirjadest kohustus kaitsta Eesti riiki ja tema mainet pahatahtlike rünnakute eest. Eesti kaitsmine ei ole mõttetu ka juhul, kui mõnele meie seast psühholoogilise kaitse termin ei meeldi.
Demokraatliku riigi kaitsmisel pole mingit pistmist sõnavabaduse piiramise või vaba ajakirjanduse suukorvistamisega. Vastupidi: ainult vabas riigis, kus puudub riiklik kontroll meedia üle, peab riik oma avatud ja ühtsele kommunikatsioonile tähelepanu pöörama, et vajaduse korral omapoolsete sõnumitega vale levikut takistada.
Eesti psühholoogiline kaitse seisab hoolimata meie riigi väiksusest ja meie kasutada olevate ressursside vähesusest kindlal alusel – tõel. Valede ümberlükkamine võib olla keeruline, kuid pikas perspektiivis kindlasti edukam strateegia kui valede levitamine.
Varem samal teemal:
Raimo Poom „Eksperdid: terve peatükk Eesti riigikaitse strateegiast on mõttetu”, EPL 4.2 1
