URMAS JAAGANT: Luksusliku müügimaksu müsteerium

Nendeks on eelarvekoostajad valinud paadi- ja müügimaksu.

Kui esimene neist on üsna marginaalne – mida näitab ka sealt planeeritav 10 miljoni kroonine tulu aastas – ning puudutab vaid osa linnaelanikke, keda ei ole väga palju, siis müügimaks läheb korda oluliselt suuremale osale linlastest.

Maksuplaani ootamatu tuleku peale ei ole vahest mõtet üllatuda, sest kohalikul omavalitsusel on täielik õigus makse kehtestada, seda lubab seadus. Kuid mõttevahetus maksude vajalikkuse kohta peaks siiski toimuma, linnavolikokku valitud linnaelanike esindajate vahel kindlasti.

See lootus on aga juba ette kustunud, sest ei ole mõtet arutada, kui suure diskussiooni see eelarve eelnõu tekitab 79-liikmelises volikogus, kus Keskerakonna ja sotside koalitsioonil on 52 häält. Roheline vildikas kerkib ja linnakodanike ülesandeks jääb kuulata nappe põhjendusi tagantjärele ning harjuda mõttega uutest maksudest.

Tervitame siis peatset müügimaksu, millega maksustatakse linna territooriumil müüdud kaupade ja teenuste maksumust müügihinnas. Üheprotsendiline müügimaks tähendab siis seda, et Tallinnas hakkab 2010. aasta juulis kehtima 21-protsendiline käibemaks, millega linn loodab tasku pista 150 lisamiljonit.

Mis on luksuskaup?

Huvitaval kombel on linnavõimud lubanud maksu kõigile teenustele ja toodetele mitte rakendada, kuid milliste eest tuleb rohkem maksta, ei ole veel välja valitud. Kuidas saab siis otsustada mingi maksu kehtestamise ja kirjutada eelarvesse sealt laekuva tulu?

Kui müügimaksust saab pigem luksusmaks ja sellest pääseb enamik toidukaupu ning kõik ravimid ja lasteasjad, nagu linnapea on lubanud, siis jääb selgusetuks, mille järgi on saadav tulu eelarvesse prognoositud.

Luksuskaubad (mis iganes need linnajuhtide arvates siis on) peaks loogiliselt võttes olema asjad, mida inimene soetab põhikulude kõrvalt. Aga luksusest, mis vältimatutest kuludest kõrvale jääb, saab alati loobuda. Ometi on linnavalitsusel usku, et inimesed jätkavad nende toodete või teenuste tarbimist ka siis, kui hind tõuseb.

Kui müügimaks oleks üleüldine, võiks saadavat tulu hoopis paremini ennustada, kuna näiteks toidu ja ravimite ostmist ei saa linlased lõpetada ka siis, kui hinnad tõusevad. Küll aga võib ära jätta restoranides ja muudes toitlustusasutustes söömise, mis ilmselt läheb uue maksu alla.

Seega tahaks rohkem selgitust müügimaksu kehtestamise motiivide kohta. Samuti tahaks teada seda, millisele analüüsile tuginedes otsustati, et müügimaks on parim viis eelarvesse tulusid juurde tuua.

Eriti aga tahaks teada, mis on need luksusasjad, mida me kõik nii palju tarbime, et nende protsendine hinnatõus toob poole aastaga linnale 150 miljonit krooni.