Umberto Eco: Kas me tohime valetada?

Moderaadid väidavad, et mõnikord on väike vale lubatud (näiteks diplomaatia või viisakuse huvides). Aga rigoristid on alati väitnud, et valetada ei tohi – isegi mitte inimese elu päästmiseks.

Selle teema üle mõtiskledes jõuame klassikalise mõrtsukas-ukselävel-küsimuseni, mille püstitas Püha Augustinus, kes ise oli rigorist. Küsimus on selline: üks vaene hing palub teilt, et te teda oma kodus varjaksite, sest teda ajab taga hirmus mõrtsukas. Te nõustute. Mõne aja pärast koputab mõrtsukas teie uksele ja küsib, kas te varjate kedagi. Mida teha? Terve mõistus ütleb, et peaksime valetama ja ütlema mõrtsukale, et me kas ei tea põgeniku asukohta või et nägime teda mujale minemas. Aga rigorist ütleb, et kuna me ei tohi kunagi valetada – mitte mingitel asjaoludel –, peaksime mõrtsukale tunnistama, et varjame põgenikku oma majas.

Vaidlus selle keerdküsimuse üle kestab juba aastasadu. Vahepeal on tavad muutunud ja küsimus ei tundu tänapäeval enam nii kategooriline: infot võib mõrtsuka eest ka varjata, ilma talle otseselt valetamata. Aga üldiselt ei ole rigoristid kunagi taganenud oma täielikust vastuseisust valetamisele. See küsimus viib meid Immanuel Kanti juurde, kes on rigoristliku seisukoha üks kuulsamaid esindajaid.

Muusika kui taskurätik

Kant on filosoofia ajaloo suurimaid mõtlejaid. Aga mõned tema väited tekitavad veel tänapäevalgi hämmeldust. Näiteks nimetas Kant oma teoses „Otsustusvõime kriitika” (1790) muusikat alaväärtuslikuks, madalamaks kunstiks. Muusika polevat midagi enamat kui meeldiv tegevus, sest ta „lihtsalt mängib aistingutel” – erinevalt „kujundavast kunstist”, nagu maalid, skulptuurid ja arhitektuur, mis jätavad „kestvama jälje”.

Kant märkis, et muusika häirib neid, kes ei soovi seda kuulda. Ta võrdles muusikat lõhnastatud taskurätikutega, mida mehed vanasti taskus kandsid ja aeg-ajalt välja tõmbasid, sundides ka teisi oma läheduses tahtmatult seda lõhna sisse hingama.

Kuid tõeliselt erakordse seisukohaga tuli Kant välja mõrtsuka kohta, kes küsib, kas tema otsitud isik on teie majas. Teoses „Oletatavast õigusest valetada altruistlikel motiividel” (1797) on ta kirjutanud:„Kui te mõrva vältimiseks valetate, olete legaalselt vastutav kõigi tagajärgede eest; aga kui räägite tõtt, ei saa avalik õigusemõistmine teie hõlma hakata, mis tahes ettenägematud tagajärjed teie tõerääkimisel ka poleks. Kui olete vastanud mõrtsuka küsimusele, kas tagaaetav on teie majas, ausalt, võib selguda, et ta on vahepeal välja hiilinud ega satu mõrtsuka teele ning mõrv jääb sooritamata. Aga kui olete valetanud ja öelnud, et tagaotsitav ei ole teie juures, kuid ta on vahepeal teie teadmata välja hiilinud, jääb põgenedes mõrtsuka teele ja tapetakse, siis võib teid õigustatult süüdistada tema surma põhjustamises. Aga kui oleksite rääkinud oma teadmiste järgi tõtt ja mõrtsukas hakanuks teie maja läbi otsima, oleksid võib-olla naabrid appi tulnud ja aidanud kuriteo ära hoida. Seega, kes iganes ka valetab ja kui tahes heade kavatsustega – ta peab vastutama tagajärgede eest, kui tahes ettenägematud need ka ei oleks, ja maksma trahvi või minema kohtu alla.”

Ma loodan, et head Kanti ei olnud kunagi „altruistlikel motiividel” valetamise eest karistatud. Rääkides usust hüpoteetilistesse naabritesse – kui neil oleks sama palju julgust kui Kantil, siis oleks tagaaetav hukkumisele määratud.

Miks jutustan ma seda lugu, mis Kanti pärandit arvestades oleks suuremeelne unustada? Mind on alati lummanud rumalus, aga kui rumalus ilmutab end tõeliste suurmeeste kirjutistes, on see nagu lunastav nägemus: tõsiasi, et isegi suured geeniused võivad rääkida mõttetusi, on suur lohutus meile ülejäänutele, kes me iga päev kahtleme oma terves mõistuses

Copyright: New York Times Syndicate 2012
Tõlkinud Villu Zirnask