ÜLO TULIK: Ja nii nad tapsidki regionaalpoliitika

Maavalitsustele hingekella lüües tekib küsimus ka maakondade otstarbekusest. Nii jõuame välja ammu unustatud oblastite taastamiseni, mis lõpuks formeerub suur-Tallinnaks ja ülejäänud-Eestiks, kus on hea oma suve- ja talvepuhkust veeta ning rääkida, kui tore oleks tulevikus maale elama tulla.

Kõlab küüniliselt? Kuidas teisiti saab anda hinnangut, kui maavalitsuste kaotamise teema puhul räägitakse suurtest kuludest ning umbmäärasest vastutusest. Maavalitsuste tööd reguleerib pea 380 õigusakti. Lisaks sellele on maavalitsus jäänud ainsaks maakondlikuks organisatsiooniks, mis vaatab maakonda kui tervikut.

Võru maakonna viimaste aastate suuremad arenguprojektid on senini olnud jõukohased vaid kas maavalitsuse eestvõtmisel või koos maavalitsusega. Näiteks Kagu-Eesti puiduklastri arenguprogramm, Baltic Rural Broadband Project, Võrumaa hajaasustuse veeprogramm, Võrumaa tehnoloogiainkubaatori loomine jne. Endise Võrumaa omavalitsuste liidu esimehena pean tõdema, et sellised ülesanded käivad kaugelt üle jõu ka omavalitsuste liidule, sest viimased on sunnitud tegutsema ennekõike projektipõhiselt, mitte strateegilistest eesmärkidest lähtuvalt.  

Lisaks on maavalitsuste kanda maakonna tasakaalustaja-ühendaja roll nii erinevate visioonide ja strateegiate kui ka sihtrühmade ja organisatsioonide kaudu, sest omavahel asju arutades saab odavamalt ja paremini. Headeks näideteks on Võru maavalitsuse eestvedamisel loodud ja edukalt toimivad mitteformaalsed, aga tulemuslikud ühendused nagu maaelu ümarlaud ja võrokõisi tsõõriklaud.

Jutud sellest kui pahad, halvad ja inetud on maavalitsused ning maavanemad, on viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul kõlanud üha kõvemini. Samal ajal, kui maavalitsuse organisatsiooni väärtust on püütud igati pisendada, on nende kaotamise tuhinas siiski täiendatud seadustest tulenevate ülesannete täitmise kohustusi. Samuti on suurenenud järelvalvega seotud küsimuste hulk, mis ei pruugi tõesti meeldida ei kohalikule omavalitsusele ega keskvõimule, mis asetab maavalitsuse kahe tule vahele.

Tabavalt ütles viimaste valimiste eel kujunenud olukorra kohta minu hea riigikogu liikmest tuttav, et maavanematelt tuleb võtta veel valge hobune, et neist veelgi vähem räägitaks. Nagu näha, ongi täna keskendutud sellele valgele hobusele.

Maavalitsuste kaotamise idee on saanud erilise hoo sisse keskvõimupoolsele harukondliku juhtimise mugavamale teele minemise tõttu. Julgen väita, et kui 2000. aastal poleks keskkonnaosakondi maavalitsuste juurest kaotatud, oleks tänased maavahetusskandaalid olemata olnud. Harukondliku juhtimise häda kipub olema selles, et otsustusmehhanism läheb kohapealt sadade kilomeetrite taha, samas vastutus ilma otsustusõiguseta jääb maha. Teisisõnu: keskkonnaosakonna juhatajad, kes varem kandsid kohapealset vastutust, oleksid väiksemagi õigusrikkumise puhul ammuilma vabastatud ametist või saadetud riigi poolt priile ülalpidamisele.

Elu läbi Tallinna kontoriakna

Keskkonnaosakondade kaotamise järgselt toimunud ametkondade liitmised ja lahutamised, sh maakondlikud arhiivid, politsei, päästekeskused ja –teenistused, on viinud selleni, et ametkonnad on jaotatud erinevate maakondade vahel, arvestamata nende kaugust elanikest ning samamoodi ei ole suutnud reorganiseeritud riigiasutused kohaneda regioonipõhise juhtimismudeliga.

Möödunud aastal kordus taas tragikoomiline lugu, mil Elvas asuva päästekeskuse tõttu ei suutnud tuletõrje esimesel katsel üles leida Antsla vallas asuvat põlevat hoonet! Antud näite põhjal soovin öelda, et kui lammutame tänase süsteemi, likvideerime toimiva võrgustiku, kus läbi maakondliku tasandi on seni tegeletud ülesannetega, mis kohaliku omavalitsuse jaoks on liiga mahukad või käivad üle jõu. Minnes keskvõimu jaoks valutumat harukondliku juhtimismudeli teed, loome asemele umbisikulise ministeeriumi, ametkonna käepikenduse praegustes maakondades, mis vaatavad igapäevast elu läbi Tallinna kontoriakna, mõistmata kohalikku eripära ja vajadusi.

Selles osas said möödunud aastal haigekassa ametnikud aru maakondade argumentidest, et näiteks Võrumaa memme ei saa ajada Mõnistest Põlva esitama ravimihüvitise avaldust, sest minnes sinna bussiga, peab ta sõitma selleks esmalt Tartu. Kõlab arulagedalt? Kuid kahjuks on tänapäeval kujunenud nii, et igapäevane elukorraldus, sh ühissõidukid, on suudetud kohandada maakonna piire arvestades, samas maakondadevaheline võrgustik on problemaatiline, sest selle arendamiseks (sh ühissõidukid) napib rahalisi ja mitterahalisi vahendeid.

Möönan, et kiiremas korras tuleb töötada maavalitsuste tulemusliku juhtimismudeli suunas, kuid ääretult lühinägelik on jaotada praegused ülesanded erinevate ministeeriumite ja ametkondade vahel, mille käigus tekib omakorda palju väikeseid erinevate valdkondade harukontoreid. Ilmselge on oht, et üks haru ei tea, mida teine teeb, viies lõpuks selleni, et praeguse ühe maavalitsuse ametniku asemel töötab kaks-kolm keskaparaadi töötajat, kellest vähemalt üks kontrollib, mida maakondades vastava haru ametnikud üleüldse teevad. Teisisõnu tuleb vältida olukorda, kus peame ütlema, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati.

Otsustades maavalitsuste saatuse paari viimase aja kahetsusväärse sündmuse põhjal, käitume nagu võitluses linnugripiga, kus haigestunud linnu tõttu tapetakse ka kõik läheduses olevad liigikaaslased.