ÜLO MATTHEUS: Kui uudistel on kitumise maik man…

Ent mida teha siis, kui eetika ja moraali normid pole päris selgelt paigas või need on väärdunud? Või kui ajakirjandus on kasutusele võtnud väärdunud stampe, mis on sedavõrd juurdunud, et neid ei olegi võimalik enam välja juurida? Või kui ajakirjandus on võtnud küünilise moraalitseja rolli?

Mind puudutas eile ilmunud uudis, kus ühe rahvasaadiku pea kohale riputati must poripilv kahtlustusega, et ta oli oma kodus alkoholi pruukinud. Allpool selgub täpsemalt, kes ta oli, kuid nimi polegi antud juhul nii tähtis. Küsimus on põhimõttes.

Mulle meenub kooliaeg Nõm-mel, kui kooli vingemad vennad käisid kuuri taga suitsu tõmbamas või mõnikord ka muud kraami pruukimas. Alati oli seal kaasajooksikuid, kes ka tahtsid olla “meeste” seltskonnas. Enamik neist vaikis kui haud, kuid oli ka teisi, kes läksid kituma.

Pealekaebaja vääritu roll

Oleks liiga must-valge näha pealekaebajais ausameelseid ja ühiskonnatruid korrajärgijaid ning teistes reeglite rikkujaid, kelle koht on häbipostis. Peale selle, et kuuri taha kogunenud poistekamp pättust tegi, juhindus ta samas ka kambavaimust, milles oli nii mõndagi positiivset – see oli kohustus hoida ühist saladust, käituda kaasosaliste suhtes aumehelikult ja mitte astuda pealekaebaja vääritusse rolli.

Julgen väita, et enamikust neist, kellega koos ma kuuri taga suitsetamas käisin, said hiljem ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Ütlen ausalt, tegin suitsetamispattu minagi ja keskkooli ajal sai teinekord WC-s ka mõnigi õlu ära joodud. Ei ole ma täna ei suitsetaja, ei pruugi eriti ka alkoholi, rohkem olen järginud neid teisi põhimõtteid – olen püüdnud käituda aumehelikult, mitte kunagi pole ma kellegi peale kaevanud ja pole ka soovinud kellelegi lihtsalt ärapanemisrõõmust ära panna. Selle kõigega seoses meenub mulle pigem see tunne, mida kitujate vastu tunti – nendesse suhtuti kui paariatesse, neist hoiti eemal ega kaasatud neid enam oma tegemistesse. Paariatena muutusid nad tõrjutud üksiklasteks.

Kodus õigus privaatsusele

Üha sagedamini on mul põhjust kahetsusega tõdeda, et seda kituja, näpuga näitaja, osataja ja ärapanija rolli on hakanud täitma ka ajakirjandus. Mul on seda kehvem tunne, et olen ka ise pikka aega ajakirjanikuna töötanud ja tunnen end ajakirjanikuna ka praegu.

Kuidagi eriti nukraks tegev oli lugeda uudist ennist mainitud rahvasaadikust, Igor Gräzinist, kellele Kuku raadio reporter sünnipäevaintervjuu tegemiseks otse koju helistas. Seda tehes sisenes ajakirjanik ühe isiku väga isiklikku ruumi, kus inimene võib teha ja teeb kõiki neid asju, mille suhtes tal on õigus privaatsusele. Kui Gräzin oligi oma 53. sünnipäeva puhul tõstnud ‰ampanjaklaasi või konjakipitsi, siis süüdistada teda selles, et ta tegi seda omaenda kodus omaenda sünnipäeval, on haiglane moraalijüngerlus. Tõe huvides olgu siiski märgitud, et Gräzini ristinaelutaja ei olnud mitte Kuku raadio, mis toimunut diskreetselt mahendada püüdis, vaid üks teine meediakanal.

Teine samasse konteksti asetuv teema on “roolijoodikuks” sildistamine, mis on ajakirjanduses ka varem taunimist leidnud. Kerge joobega on politseile vahele jäänud hulganisti avaliku elu tegelasi, nende hulgas poliitikuid, ajakirjanikke, kultuuriinimesi, ja see kõik on ülimalt taunimisväärne, seda enam, et alkoholijoobes autoga sõitmine on võtnud Eestis epideemilise mõõtme. Kuid sellele vaatamata on ülekohtune tituleerida kõik napsitajad roolijoodikuiks. Joodik on teadupoolest tüüp, kes on alkoholisõltuvuses ja tarbib alkoholi pidevalt. Et keegi on joodik, selleks ei piisa ühekordsest väitest, vaid seda tuleb tõestada. Pigem võib väita, et iga “roolijoodikuks” tituleeritud napsitaja ei ole tegelikult joodik ja see silt on talle külge kleebitud ebaõiglaselt.

Kui püüda joodikut edasi defineerida, siis lisaks alkoholisõltuvusele on ta sagedasti ka ühiskonna heidik või tänaval haisev tropp, või kui ta pole veel sinnani jõudnud, siis vähemasti peksab ta kodus oma naist ja lapsi. Või kui tegemist on naisega, siis on ta ilmselt demoraliseerunud ja perekonnale käega löönud.

Et roolijoodiku või muidu joodiku “auväärse” tiitli pälvinud avaliku elu tegelased pole seni kohtusse pöördunud, siis ilmselt vaid soovimatusest pälvida veelgi suuremat tähelepanu.

Meedia nõiajaht

Vääritimõistmise vältimiseks kordan veel kord, et purjutamine ja purjuspäi rooli istumine on ülimalt taunimisväärne ning ajakirjanduse tegevus valvekoerana on üldjuhul kiiduväärt. Ent kuskile tuleb ju tõmmata piir. Kui alkoholijoobes rooli taha istumine on tõesti närune tegu, siis teisalt ei saa ju inimest süüdistada selles, et ta kodus õlut joob või seksib või on muul moel lipsu lõdvaks lasknud. Kodus ju tohib seda teha. Ja ei saa inimesele ka lihtsalt niisama “joodiku” silti külge riputada. Sellega liialdamine võib hakata meenutama nõiajahti, kus võidutseb soov igal juhul ja vingelt ära panna ning puudub aumehelik õiglustunne. Ajakirjandus, mis omandab ärapanija või pealekaebaja mentaliteedi, kaotab ilmselt väga paljude inimeste hulgas oma usaldusväärsuse ja autoriteedi.

Kui mind selle artikli kirjutamise järel ka avalikult ära lint-‰itakse, tuleb kindlasti keegi teine, kes ütleb sedasama – minule isiklikult on jäänud mulje, et kogu oma ajaloo raskusele vaatamata on pealekaebamise ja võltsmoraalitsemise mentaliteet olnud Eesti inimesele üpris vastik. Ilmselt vajab iga väljaanne siin enesekriitilist analüüsi.