Ülikool tõmbub kokku
Peale selle ollakse veendunud, et ärijuhtide puhul valitseb kindlasti ületootmine. Ka see ei pea paika: varasemat puudujääki pole tänini suudetud tasa teha ja ärijuhte on ühiskonnas oluliselt vähem kui ühes normaalses arenenud riigis olla võiks. Seda kinnitab muuseas ka lõpetanute palgatase. Ja näiteks juristide puhul, kelle kohta samuti vahel öeldakse, miks neid nii palju vaja on, ei näita palgatase mitte kuidagi, et neid oleks liiga palju (iseküsimus on „kassikooli” juristidega). Juuraharidust saab tegelikult väga laialt kasutada ja üldharidusena on see kasulikum kui humanitaar-ained. Pealegi tunneksin ennast rahulikumalt, kui meie töötud oleksid kangrute asemel ärijuhid või juristid. Põhjuseks pole kahjurõõm, vaid neil on ettevõtluse alustamiseks veidi parem ettevalmistus.
Peamine meie ees seisev küsimus ei ole selles, kas meil on liiga palju kõrgharidust, vaid selles, kas meil on liiga palju kehva kõrgharidust. Kui palju on meil vaja lolle ärijuhte ja mida selle vastu ette võtta? Pean siin kvaliteedi all silmas lõpetanute võimeid ja oskusi, hariduse väärtust investeeringuna, mitte tarbekaubana.
Viimastel aastatel on hariduse kvaliteedi majandusliku mõju uuringud leidnud tänu uuele statistikale (peamiselt PISA testidest) kõvasti kõlapinda ning õpilaste omandatud kognitiivsete oskuste näitajad on majanduskasvu ja -taseme seletamisel asendanud keskmise haridustaseme või haridusaastate arvu. Hariduse kvaliteedil on oluline mõju majandusarengule.
Probleemid kuhjuvad
Edasi ei räägi ma meie kõrghariduse praegustest probleemidest. Esiteks tunnen sellest vaid kildu ja oleksin ilmselt ebaõiglane paljude erialade suhtes. Teiseks kardan, et need kahvatuvad tulevaste ees.
Lähiaastad saavad kõrghariduse kvaliteedi mõttes olema põnevad, kuid mitte rõõmustavad. Kõrgkoolid peavad hakkama saama tudengite arvu kahekordse vähenemisega. Iga viimne kui kool, iga viimne kui eri-ala peab ennast kokku tõmbama. Lahkuma peavad ka ametikoha külge kasvanud õppejõud (millel ei pruugi kvaliteedile just alati negatiivne mõju olla) – aga selleni jõutakse viimases hädas.
Esialgu muudetakse sissesaamine võimalikult lihtsaks, sest mingil põhjusel tundub teaduskondadele loogiline, et väiksem rahvaarv tähendab seda, et piisab ka kehvema tasemega haridusest. Unustatakse, et iga ülikooli ja eriala peamine müügiartikkel on prestiiž, lõpetanute kvaliteedimärk. Unustatakse, et hariduse kvaliteet maksab ning paistab peagi silma tööjõuturul.
Paar aastat saab niimoodi hakkama, siis selgub, et meil ongi nüüd kaks korda vähem tudengeid, ja tuleb midagi uut välja mõelda. Professorid on oma kohal kinni, nii et minu pakkumine või ennustus on: tõmmatakse koomale järelkasvu arvel. Üks järeleproovitud mõte on võtta doktorantidelt ära kohustuslike loengute andmise tasu – ainepunkte saavad nad niikuinii.
Unustatakse, et mõnel erialal oli vahepeal periood, kus ülikooli juurde jäid vaid fanaatikud ja need, keda tõesti kuhugi mujale ei tahetud. Praegused probleemid ja lokkav keskpärasuse kultuur sai paljus alguse just sellest, et puhtaid fanaatikuid on isegi teaduses alati vähem kui vaja, ja mitte alati pole neil omadusi, mis võimaldaksid õpetamises läbi lüüa.
Ometi ei piisa ühel hetkel ka sellest. Õnnelikud saavad olema teaduskonnad, kellel on kedagi pensionile saata. Kuid selleks ajaks võib olla ohverdatud nii prestiiž kui ka järelkasv.
Ma ei usu muuseas, et seda tulevikukirjeldust saaks muuta ülaltpoolt antud juhiste, käskude või keeldudega. Akadeemilist maailma kannab paratamatult akadeemiline vabadus, iga teaduskond ja iga õppetool on iseseisev. Kuid ma loodan, et mitte kõik ei lähe seda teed. Loodan, et meie ülikoolides ja teaduskondades tekivad kvaliteedisaarekesed, mida parimad gümnaasiumilõpetajad ka tähele panevad.
Hardo Pajula võrdles hiljutises Eesti Päevalehe veebivälja-ande kommentaaris ülikooli reformimise lihtsust surnuaia ümberkolimisega. Ma ei ole päris kindel, kas asja kadunukeste kätte usaldamine muudab protsessi kergemaks, aga – jõudu visionääridele ja idealistidele!
Varem samal teemal:
Indrek Ibrus: „Miks ülikoolis pole viitsimist”, EPL 03.06
Tiina Kirss: „Karjak-professori väsimus”, EPL 28.05
Liina Laks: „Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi”, EPL 26.05
 |
  |
 |
