Ühistransport: alustame lihtsatest asjadest
Valimatult autostunud keskkonnas on see avaliku ühistranspordi normaalseks toimimiseks tarvilik meede. Ja pean ülimalt küüniliseks omal valikul Viimsisse asunud riigikogulase hüüatusi „ahvidest” ja „pliiatsitest”, mis näitab, et endine Tallinna linnavolinik pole kunagi pealinna ühistranspordi vastu huvi tundnud.
Vastasel korral teaks ta selle valdkonna kohta sisulisi küsimusi esitada. Alustada võiks asjadest, mille korrastamine oleks väga odav.
Võtame ühistranspordi graafikud. Bussiga liiklejad teavad väga hästi, kuidas pealinna keskmagistraali ääres sõidukit oodates – talvel on külm ja mõnes kohas on vihma eest kaitsev varjualune napp – tulevad kõik kolm vajalikus suunas minevat liinibussi ilmtingimata pooleteise minuti sees korraga. Ja siis on viisteist minutit vahet, kuni nad tulevad jälle korraga. Sama lugu on trammidega, tean omast kogemusest.
Hajutage sõiduaegu
Olen ammu kahtlustanud, et Tallinna ühissõidukite graafikuid teeb kindlasti mõni paadunud autojuht, kellele teenuse kasutajad korda ei lähe. Millega muidu seletada, et linn pole 20 aasta jooksul suutnud graafikuid sedasi korraldada, et seal, kus mitu liini sõidavad üht ja sama teed, oleksid sõiduajad normaalselt hajutatud. See ei maksaks mitte midagi, aga teenus saaks parem.
Järgmiseks: peatused. Kas keegi suudab öelda, miks peatuvad sama teed sõitvad trollid enne ristmikku ja bussid pärast ristmikku? Sama lugu on teistpidi sõitvate trammide ja bussidega (Vabaduse väljak on vaid üks sellise lolluse näide).
Äkki saaks peatusi integreerides saavutada mõningase sünergia? Jälle, see ei maksaks mitte midagi.
Turistid, kes meie rõõmuks suvel hordide kaupa linna ettevõtteid toetavad, on suisa pimeduses kobistajad. Peatustes ei leidu ühissõidukite kohta törtsugi infot mõnes rahvusvahelises keeles (inglise keel oleks täiesti OK). Mida ütleb külalisele graafikus seisev „pühapäev ja riiklikud pühad”? Kas tõesti on nii raske sinna välismaalasele mõistetavat seletust panna?
Juba aastatetagune uuendus kesklinna bussiterminali näol on ikka veel poolik. Sealt pääseb ainult väljuvatele bussidele. Saabuv buss paneb sõitjad ikka lageda taeva alla vihma kätte maha.
Centrum või Hobujaama?
Siiski tõi terminal väikese sammu integreerituse poole: kesklinna sõitvad bussid kannavad suuna kohta märget „Viru keskus”. Kui mina saan sellest aru, siis turistile ei ütle see sõnapaar küll midagi. On pealinnu, kus kõigil kesklinna poole suunduvatel ühissõidukitel on märge à la „Centrum”, hoolimata sellest, kas liin lõpeb seal või ainult läbib kesklinna. Lihtne ja selge. (Ah jaa: trammiga sõitev turist peab sama kesklinna paiga tabamiseks õppima ära sõna „Hobujaama” ja trolli peale sattunu „Kaubamaja”. Oeh!)
Ja ma ei julge unistadagi, et e-Eesti pealinna võimud võiksid ette võtta pisut kallima projekti ja varustada kõik peatused elektrooniliste tabloodega, kust näeks järgmiste väljumisteni jäänud aega ja hoiatusi hilinemiste kohta reaalajas.
Lõpuks: abilinnapea kinnitab, et Tallinn ostab uusi busse ka tasuta transpordi tingimustes. Kas sellest muutub ühistransport paremaks ja graafikud tihedamaks, on vähe usutav.
Alainvesteerimine, süstemaatiline peataolek, mida näitab eredalt uute bussiradade mahamärkimise kohta kommunikatsiooni puudumine, on kestnud nii kaua, et mõni buss või rada ei saa sisulist hüpet tuua. Peale selle, tasuta teenusele pole kasutajatel enam võimalik pretensioone esitada.
Sellest sai aru isegi nõukogudeaegne linna täitevkomitee, millelt pärandiks saadut võib Tallinnas ikka veel sõitmas näha.
Märkus: kirjutajal ei ole autot ja ta on Tallinna ühissõidukite kasutaja.
