Turvaauk polikliiniku klaasaknas

„Mis teil oli?” käratab proua klaasist eraldusseina luugist. Noormees seletab. „Mida?” karjub proua vastu. Noormees seletab valjemalt, kitsas koridoris on hästi kuulda, et tema nimi on Jaan Jalakas, rahvastikuregistri järgne elukoht Viljandis Jalaka tänavas ja isikukoodi järgi on mehepoja sünnipäev aprillis. Ning et kohe oleks vaja arsti vastuvõtule pääseda.

Et Eesti Päevaleht hoolib isikuandmete kaitsest, siis selles kontekstis välistan „maisest terviseportaalist” selgunud pärisnimed ja arvud. „Teie oletegi see, kelle suguhaiguse pärast väeosast helistati! Minge kabinetti x!” hõikab proua klaasseina tagant. Kui see paari nä­dala eest aset leidnud vahejuhtum pole turvaauk isiklike ja terviseandmete kaitses, siis mis see on?

Inimväärikus ja privaatsus

Mõelgem korraks oma visiitidele arsti kabinetti. Kel pole ammu olnud põhjust tohtrit külastada, siis minge ja kontrollige nägemist. Vaadake, kas teie silmad „võtavad” kenasti kaaspatsientide tervisekaarte arsti laual või vajate juba prille. Igal juhul on kaardid sealsamas teie läheduses ning pilku arsti näolt pöörates riivab see tahtmatult suurte trükitähtedega kirjutatud nime. Tavaliselt inimese oma, kes kohe tulemas või just läinud. Tõsi, tõenäosus, et eelmise või järgmise patsiendi nime satub lugema teda tundev inimene, on väga väike. Aga teinekord on päris kerge puuduvat pusletükki kohale asetada. Ja isegi kui kõik selle päeva patsiendid on mõistlikud, inimväärikust ja privaatsust austavad kodanikud, on ikka kuidagi paha tunne mõelda, et minu mure on sealsamas laual. Mis siis, et paberkaante vahel, aga see on laual.

Turvalist e-riiki taga ajades kipume unustama tegelikku, seda igapäevast, siin ja kohe olevat elu. Mõnikord püüame nii kramplikult olla tublid e-kodanikud, et teeme kaasteelisele karuteene. Või kuidas teisiti öelda psühhiaatri kohta, kes suure usinusega sisestab arvutisse patsiendi kaebusi, nii selg kui ka arvutiekraan viimase poole. Tubli arst, ütleksime, kui ta mitte poleks viivuks – nii kolmeks-neljaks minutiks – end eelmise patsiendi e-haigusloo ette unustanud. No ei mõju rahustavalt selgitus laadis „aga selleks meil internetipõhist süsteemi vaja ongi” patsiendi turvalisuse huvides. Nagu mõne päeva eest selgus, võivad turvaaugud olla veelgi sügavamad.

Olen enam kui kindel, et tervishoiuasutused koolitavad oma teenindavat personali patsientide-klientidega suhtlema. Võib-olla nad ei teegi midagi valesti, lihtsalt kogu süsteem ja teenindusleti konstruktsioon on drastiliselt valed? Küllap on registratuuris valjuhäälselt esitatud küsimus „kus te töötate?” osa kohustuslikust protokollist. Ja küllap ei mõtle ka günekoloog midagi halba, kui kuulutab rõõmsalt, et teie töökohast käib algusjärgus rasedusega siin veel see ja teine ja kolmaski noor­proua.