Tugevat tervist, Edgar!

Just nagu oleks juubilar ise oma vanusest ühtäkki ära ehmatanud. Lääne poliitikas poleks 60 mingi vanus. Ja ka Savisaare puhul on erakordne pigem muu. Tegelikult on ta ainus, kes end enam kui 20 aastat tagasi uue Eesti taastajate seas juhtgruppi võttis ja on seal siiani vastu pidanud. Seejuures pausita. Kus on nüüd kõik need, kes olid tegijad siis, kui intrid Toompead ründasid? Enamasti sootuks muudel tegevusaladel. Edgar on olnud Eesti poliitikute seas kui põlispõld, kordagi kesa alla minemata.   

Ega legendiks saamiseks vähemast piisagi. Kellele jumal, kellele Eesti poliitika põhipaha – kuid kusagil nende lihtsustatud kujutelmade pooluste vahel on inimene ise. Ajakirjanikele on ta pikalt pakkunud tööd ja leiba, nii et mõnigi kord võinuks rubriigi nimeks panna mitte „uudised”, vaid „Savisaar”. Ükski teine poliitik seda suutnud pole. Valimisdebattide erksuse seisukohalt on ta asendamatu.

Teiste erakondade poliitikuile pakub Edgar vajalikku tondikuju, kellega hirmutades on lihtsam veenda osa rahvast veel üks kord vabaduse nimel kartulikoori sööma. Vaenajate kujutelmadest kaks on eriti visad. Esiteks, et Edgar soovib meeletult diktaatorlikku ainuvõimu. Teiseks, et võimule saades teeks ta Eestist Venemaa osa. Miks peaks iseendale võimu ihaldav ini­mene selle kellelegi teisele ära kinkima, jääb muidugi segaseks, kuid ilmselt käibivad mõlemad müüdid veel tükk aega. Praegu on aga raske ette kujutada Eesti poliitikat Edgarita ja ka Keskerakonda ilma temata. Nii treenitud on refleksid, et ümberorienteerumine nõuaks vaeva. 

Igiliikur jätkab

Tema käekiri on suured massiüritused, millest eredaimaks jääb Rahvarinde eestvedamisel tehtud Balti kett. Laulva revolutsiooni ajas elab ju juubilar kohati praegugi. Tema käekirjaks on ka poliitika jõulisem seostamine meelelahutusega. Kui Keskerakonna juhtpunt viimaste valimiste eel koos istus ja tulevast kampaanialaulu arutas, ei jäänud Edgar tekstiga rahule. Rehmas lõpuks käega ja kirjutas ise: „Kes siis veel.”  

Mis võiks veel olla Edgari roll Eesti poliitikas? See on suuresti tema teene, et ka venelastel on Eesti poliitikas oma lemmik, kelle poolt hääletada, ja see pole mõni Konstitutsioonipartei kloon. Oma lemmik on ka neil, kelle silmis on reformistid liiga kalgid ja sotsid liiga jõuetud. Tema rolliks on hoida Euroopa mõistes vägagi parempoolset Eesti poliitikat suurema sotsiaalsuse poole peal. Ja seda suurpartei jõuga. Seega, ehkki 60-ndates eluaastates liiguvad inimeste mõtted sageli pensioni poole, leiab Edgar ilmselt veel omajagu sihte, mida püüda.

Raske on teda ette kujutada vabatahtlikult rajalt kõrvale astumas ja vaikselt elutsemas. 60-aastase erakonnajuhi ja linnapea töögraafik võtab üle kahe korra nooremad abid endist viisi oimetuks. Tjah, terviselt on ta harjunud rohkem võtma kui tagasi andma. Nii et, Edgar, kui Sa seda juttu siin lugema juhtud, siis soovin Sulle tugevat tervist. Ja oskust astuda samm tagasi, et teha hiljem mitu sammu edasi. Ja muidugi palju õnne!