Triin Ojari: Mida teha Tallinna linnaruumiga?
Kui te ka veel linnas ei ela, siis pääsu pole: statistika kohaselt kolite sinna varsti või jõuab linlik keskkond teieni, paarikümne aasta pärast on linlasi maailma rahvastikust kolmveerand. Inimtegevusel on ruumiline mõõde ja nüüdisajal on selleks ruumiks linn oma tiheduse, ebakõlade ja ambitsioonidega.
Energiatõhususe õigusaktid, avalike ja erahuvide vahel tasakaalu hoidev planeerimine, kütusehinnad, demograafilised ja majanduslikud näitajad, muinsuskaitse, turismitööstus – linnakeskkonda kujundavad tuhat tegurit. Ühe jõu – näiteks arhitekti – roll on siin paratamatult väga väike. Arhitektuuril jääb üle kas ümber profileeruda, muutuda laia silmaringiga, ruumilisi visioone kommunikeerivaks eksperdikultuuriks või väljendada end endisel kombel väga lokaalsel tasandil, konkreetse projektiga.
Tükiline Tallinn
Eesti uuele arhitektuurile iseloomuliku unikaalprojektide rohkuse – milline troopiliselt lopsakas ehitustanner on siin tekkinud! – pahupooleks ongi eksperdikultuuri kasutamata jätmine üldisemates linnaruumilistes küsimustes, linnaplaneerimise strateegias ja taktikas. Tallinnast on saanud üsna tükiline, eri kiirustel liikuvatest osadest koosnev linn, mis isegi avaliku võimu jaoks on eelkõige turumajandusliku kasvu areen, kus peab valitsema investorisõbralik kliima. Linnaehituse üle arutlevaid arhitektide linnafoorumeid või viimastel aastatel aktiveerunud asumiseltse vajab sellise õhkkonnaga areen sama vähe kui üks kaubanduskeskus loomulikku valgust või õhku.
Kultuuriline lisaväärtus
Samal ajal räägib nüüdisaeg koosloomisest, rohujuuretasandist, säästvast arengust ja muust, mida ei saa lihtsa vastandumise peale üles ehitada. Päev hiljuti Tallinnas toimunud konverentsil „Elav linn” pani mind mõtlema selleteemalistele linnaehituse küsimustele. Konverentsil torkas silma linnast rääkimise viiside lai ring – vabariigi presidendist kuni „oma raha juba teeninud” ärimeheni.
Millist linnaruumi me tahame? Rahvusvahelise mehena rõhutas Toomas Hendrik Ilves linnade demokraatlikku iseloomu kui eri vajaduste arvestamise summat. Veidi isiklikum oli tema tähelepanek meie põhjamaise ebameeldiva kliima ja linnaehituse suhtest: pigem kaetud siseruumid kui liiga suured pargid, vähem mõttetuid pilvelõhkujaid ja rohkem fluidumit tekitavat tihedust.
Loomulikult kerkis praegusest linnakultuurist rääkides esile juba poolkohustuslikuks elemendiks kujunenud talente ja tolerantsi ligimeelitava loovlinna temaatika – vajadus olla atraktiivne keskkond nn teadmusmajandusele. Loovusest on saanud müüv pakend nii majanduse, kinnisvara kui ka teenuste sektoris: isegi reklaamifirmad nimetavad end nüüd loova kommunikatsiooni agentuurideks, kinnisvaraarendused jahivad silmahakkavat arhitektuurset disaini ja loomemajandusega tegelevaid ankurkliente.
Räägitakse keskkonnast, mis peab olema vaba, piisavalt paindlik, kuid mitte anonüümne ega standardne. Tallinnas on selline Rotermanni kvartal – detailideni disainitud hea arhitektuuri ja tänavaruumiga, otsesemalt või kaudsemalt loovusega seotud rentnike ja platsil toimuvate sündmuste programmiga. Näide, kuidas nn kultuuriline lisaväärtus tähendab peale majade ka sama hoolikalt tehtud avalikku ruumi nende vahel, ja samal ajal näide, kuidas see avalik ruum on sündinud puhtalt eraraha toel ning lõppkokkuvõttes ikkagi ärikasumit silmas pidades. Et see kvartal ekstravagantseks saareks ei jääks, vajaks ta piki mereäärt edasi analoogses võtmes arendusi, ja praegusel juhul on just linn see, kes seisab nii linnahalli kui ka Kultuurikatla piinlikult venima jäänud projektide taga.
Loov taaskasutus
„Elava linna” seminaril joonistus välja ka usk hoolimata kõigest asju paremaks muuta, heaks ärgitajaks on siin banaalseltki mõjuvate küsimuste esitamine: milline on meie oma linna lugu? Mida teha, et meil siin parem elada oleks? Kuidas leida rahastust riskantsetele projektidele? Äkki peaks elukeskkonnaga seotud küsimusi rohkem rahvahääletusele panema?
Esinenud arhitektide – maailmanimega hollandlane Jacob van Rijs büroost MVRDV ja meedias juba omamaiseks tõusvaks talendiks tituleeritud Andres Sevtšuk Massachusettsi tehnikainstituudist – jaoks oli linn selgelt uurimisobjekt, projekt, mille õnnestumise tagab jõujoonte võimalikult hea tundmine ja õigete kommunikatsioonivahendite kasutamine.
Näiteks rõhutas Rijs, et Euroopas linnad ja rahvastik kahanevad, me ehitame liiga palju uusi tühjaks jäävaid ruutmeetreid ning rõhku peaks panema olemasoleva ehitusliku substantsi ärakasutamisele. See omakorda ei nõua mitte ainult vanade majade ülesvuntsimist, vaid ka uut lugu nende ümber, atraktiivset look’i ja sound’i. Tallinnast võib selle suuna näidetena tuua möödunudaastase linnainstallatsioonide festivali LIFT11, mis elustas lihtsate vahenditega mitu kesklinna unarala, sama suuna kallimasse otsa liigitub hiljutise teletorni nõuka-tolmust puhtaks kloppimine ja totaalne ümbersünd 1970-ndate stiilis disainitud retro-futukeskkonnana. Loov taaskasutus võib olla nii majanduslikult tasuv kui ka linna kui sündmusruumi edendav.
Jääb üle nõustuda Andres Sevtšukiga, kelle sõnul on linnaplaneerimise üks peamisi rolle tagada tingimused, mis on ühiskonnale olulised, kuid mida turumajandus ei pruugi iseenesest realiseerida. Nende tingimuste ruumiliseks väljendajaks vajame arhitekte ja nagu arhitektide erialaliit on korduvalt rõhutanud – riigi tasandil ka riigiarhitekti bürood. Kõigepealt on aga vaja neist asjust rääkida, sõnal on jõud.
