TOOMAS VÄLI: Rohkem allikakriitilist mõtlemist
Ajalooteaduses räägitakse palju allikakriitikast. Ehk kas arhiivist leitud infot saab usaldada või varjutavad seda hetke poliitilised olud, allika maailmavaade jne. Sõjalises mõtlemises on allikakriitika sama pädev.
Kuidas mõtteid enda kasuks keerata?
Mida ütlevad viimasel ajal tihti välja öeldud võrdlused: üks professionaal võrdub kümme ajateenijat ja et üks modernse varustusega sõdur võrdub jalaväerühmaga 70 aastat tagasi? Esimene lause on olemuselt vastuoluline. Ajateenistusele põhinevates armeedes ei formeerita võitlevaid üksusi mitte ajateenijate, vaid mobiliseeritavate reservväelaste baasil.
Kuid esimene väide on ju pärit J.F.Dunniganilt. Ameeriklaselt, kes on avaldanud mitmeid sõjandusteoreetilisi uurimusi. Tema võrdlus – üks ajateenija võrdub kümme professionaali – meenutab tegutsemist maksiimi järgi, mille kohaselt autoriteet on vahast ninaga (auctoritas nasum cereum habet). Ehk autoriteedi arvamust kontekstist välja rebides saab oma eesmärke (loe propagandaks) saavutada.
Millele tuginedes Dunnigan seda väitis? Ta kirjeldab raamatus “How to Make War: A Comprehensive Guide to Modern Warfare for the Post-Cold War Era” (1993) ajateenistusele põhinevat armeed endise N Liidu kogemusi analüüsides. Lõppjäreldus: madal moraal, vargused, ajateenijate väärkohtlemine, alkoholism. Dunnigani arvates puudusid N Liidu armeel nii tõhus juhtimine, administreerimine kui ka järelevalve rahuaegses armees. Kas aga Dunnigani järeldused N Liidu armees toimunu ja Eestis hetkel oleva kohta on võrreldavad? Minu arvates ei ole.
Dunnigani tsiteerides on “unustatud” lisada, mida ta veel ajateenistuse kohta arvab. Näiteks seda, et ajateenistus on odavam kui palgaarmee, sest personali osas ei ole vaja võistelda tööturuga. Et ajateenistus on kohustuslik ühiskonna eri kihtidele, loob ta eri kihtidele ka kokkupuutepinna. Seda ei juhtu, kui jõukamatel on võimalus “osta” ennast välja ajateenistusest.
Lisaks nendib Dunnigan, et paljud lääneriigid rakendavad edukalt ajateenistust, kuid Lääne ajateenistussüsteem erineb N Liidu omast. Lääneriigid kasutavad ka ajateenistusel põhinevates armeedes kõrgtehnoloogiat. Lääne doktriinid on vähem verejanulised, eesmärgiks on vähendada oma kaotusi. Seetõttu jääb mulle sügavalt arusaamatuks, miks võrtreldakse Eesti kaitseväe ajateenistussüsteemi N Liiduga?
Kas grenaderid jõuavad lahingu ajal suitsu teha?
Teine väide, kus tänapäevase sõduri tulejõudu võrreldakse 70 aasta taguse rühmaga, on sõjanduslikult nii küündimatu, et loodetavasti ei ole väljaütleja seda ise välja mõelnud.
Millega professionaalne sõdur täna varustatud on? Võtame keskmise USA jalaväelase. Tema tulejõu annab M16 automaat, millele on võimalik lisada M203 tüüpi granaadiheitja. Parim laskekaugus antud relval on 400 meetrit. Padrun NATO 5,56 x 45 mm. Granaadiheitjaga tulistab ta 40-mm granaate 150 meetri kaugusele. Ka on jalaväelane varustatud kevlar kiivri, põlve- ja küünarnukikaitsmete ning killuvestiga.
Mida vastu panna? Näiteks Wehrmachti reservistidest koosnev jalaväerühm aastast 1939, mille koosseisus on 56 meest. Rühmas on ülem ja kolm käskjalga, kolmemeheline kerge miinipilduja grupp ja kolm 13-mehelist jagu. Igas jalaväejaos on 4-meheline kuulipilduja grupp. Meeste varustuses on Mauseri karabiin M98(kurz), kaliiber 7,92 X 57 mm. Efektiivne laskekaugus 400 meetrit. Kuulipildujagrupi kuulipilduja on standardne MG34. Sama padrun, efektiivne laskekaugus 700–1000 meetrit. Kerge miinipilduja grupil kolm 50-mm kergemiinipildujat. Tõhus laskekaugus 500 meetrit.
Seega ühe kerge kuuliga automaatrelva vastu on meil kolm raske kuuliga sama tuletihedusega kuulipildujat, 30 raske kuuliga vintpüssi ja kolm 50 mm miinipildujat. Kusjuures mõlemale osapoolele pole lisatud käsigranaate, aga ühele käsigranaadile heidetakse vastu 30!
Millised on selles võrdluses tänapäevase supersõduri võimalused? Kardan, et enne supersõduri mahavõtmist ei jõua Wehrmachti grenaderid ka paar mahvi suitsu kopsust läbi lasta. Seda teevad nad lühikese, kuid raevuka lahingu järel.
Toomas Väli, leitnant
