TOOMAS SAVI: Ühel või kahel pingil?

Toona tulid üheksa riigi saadikud harva Strasbourgi, et koos Euroopa asju arutada – aga just arutada, sest kuni 1980-ndateni ei olnud 400-liikmelisel parlamendil iseotsustamisõigust –, piirduti vaid seadusandluse järelevalve- ja kooskõlastusprotseduuridega Euroopa Liidu Nõukogu suhtes. Nn topeltmandaadi küsimus tuli päevakorda hiljem. Euroopa ja kohaliku poliitika sidemete tugevdamise eesmärgil evis topeltmandaat varem selgelt positiivset sisu. Aastate jooksul, kui kasvas parlamendi võim ning koos sellega töökoormus ja vastutus, on topeltmandaadiga saadikute arv pea olematuks vähenenud.

Euroopa Liidu Nõukogu 1976. aasta otsus sätestas, et europarlamendi liikme ametikoht on ühildamatu üksnes liikmesriigi valitsuse liikme ametikohaga, ja alles pärast 1998. aasta resolutsiooni ja pikki vaidlusi otsustasid liikmesriikide juhid, et alates 2004. aasta juunist ei tohi Euroopa Parlamendi liige enam paralleelselt rahvusparlamenti kuuluda. Küll aga kauplesid britid ja iirlased omale välja eriõigused topeltmandaadiks kuni 2009. aastani. Seega tohib House of Commonsi liige Londonis või Iiri parlamendi Oireachtase liige Dublinis samal ajal esindada oma rahvast ka teisel pool La Manche’i väina. Topeltmandaat on praegu Euroopa Parlamendis haruldane ja nii on minu kolleegide hulgas mõned parunid ja parunessid Westminsteri Lordide Kojast.

Veelgi unikaalsem MEP on 1979. aastal europarlamenti valitud Ian Paisley. Nimetatud Ulsteri radikaal esindas britte nelja ametiaja vältel samaaegselt europarlamendiga ka Briti alamkoja ning Põhja-Iiri seadusandliku assamblee liikmena, omades sisuliselt kolmikmandaati.

2009. aasta europarlamendi valimiste järel enam topeltmandaati ei lubata. Põhjusi on mitu. Euroopa Parlamendi institutsionaalse rolli kasvuga on aastate jooksul kerkinud päevakorda eelkõige võimude lahususe printsiip ehk ametite eritasandiliste huvide konflikt, aga veelgi rohkem arusaam, mida saab pidevalt kodust ära olev saadik teha oma erakonna jaoks Eestis. Nii nagu riigikogu liige ei saa olla samal ajal valitsuse ja vallavolikogu liige, nii ei saa ka Euroopa Parlamendi liige Brüsseli-Strasbourgi töö kõrvalt olla ühegi valitsuse, rahvusparlamendi või mõne vallavolikogu liige.

Kaks mandaati korraga

Enamik Euroopa liikmesriike sätestas “üks parlament korraga” reegli tegelikult juba 1980-ndatel, kuigi Euroopa tasandil selleks üksmeelset otsust veel vastu võetud ei olnud. Olenemata põhiseaduslikest eripäradest liikmesriikide vahel, ei ole aga pea üheski liikmesriigis keelustatud rahvusparlamendi liikmel kandideerida Euroopa Parlamenti või vastupidi. Siiski on üldiseks Euroopa tavaks kujunenud, et hääli kogutakse selleks, et saada valituks, realiseerides sellega rahva mandaadi. Eestil aga on kombeks...

Viimaste märtsivalimiste melus pöörati vähe tähelepanu olukorrale, kus mõned Eestist valitud europarlamendi liikmed kandideerisid riigikogu valimistel, aga ükski neist ei vihjanud, et sooviks oma Euroopa pinki pärast võimalikku edukat esinemist kodueesti tooli vastu vahetada. Nüüd on siis nende jaoks tekkinud ebameeldiv olukord, kus seetõttu, et uuel riigikogu koosseisul pole veel juhatust valitud, on neil nädalapäevad kaks mandaati korraga. Samas ei saa nad riigikogu mandaadist enne loobuda, kui on andnud riigikogu ees vande ja esitanud seejärel uuele riigikogu juhatusele oma loobumisavalduse. Tekkinud olukorda on sunnitud arutama ka Euroopa Parlamendi kvestorite nõukogu.

Nii selle probleemi kui ka rahva võõrandumise vähendamise eesmärgil Euroopa tasandi poliitikast on mitmes liikmesriigis välja pakutud alternatiivlahendusi, millest mõned näeksid ka rahvusparlamendi liikmete tagasitoomist europarlamenti. Hollandlaste aruteludest kostab pärast Euroopa põhiseaduslepingu läbikukkumist hääli, mis nõuavad Euroopa ja kohaliku tasandi tugevama seotuse eesmärgil taaslooma enne 1979. aastat kehtinud süsteemi, kus europarlament koosneks üksnes liikmesriikide parlamentide liikmetest. Itaallased on kunagi välja pakkunud kahekojalise Euroopa Parlamendi idee, mille järgi üks koda koosneks ainult rahvusparlamendi liikmetest.

Kas peaksime oma reegleid muutma? Vist sobiks meil, eestlastel, kaaluda Soomes seadustatud varianti, kus europarlamendi liige saab pärast edukat rahvusparlamenti kandideerimist otsustada kolme võimaliku valiku vahel: 1) kas ta lõpetab oma töö europarlamendis ja siirdub rahvusparlamenti, 2) jääb europarlamendi liikmeks või 3) jätkab tööd europarlamendis oma mandaadi lõppemiseni, s.o 2009. aasta juunini, ning jätkab seejärel rahvusparlamendis. Vahepeal täidab saadiku kohustusi tema erakonna asendusliige. Sellisel juhul oleks valijal palju kergem otsustada, kas toetada europarlamendi liiget tema kandideerimisel rahvusparlamenti.