TOOMAS SAVI: Immigratsioonipressing Eestile

Rahvaste paabel, millest mõistu kõneles Vana Testament, on saanud nüüdseks reaalsuseks. Miljard inimest liigub paigast paika, sajad miljonid vahetavad elu- ja töökohti, kujunevad kindlad rännete vood ja põhjused. Ka paabeli kujundi põhiomadus on säilinud: keelte ja kultuuride konflikt, ressursside piiratus, vastuolud ühiskondliku rikkuse pikaajalise akumulatsiooni ja hetketarbimise vahel. Lihtsamalt öeldes: tänase Euroopa rikkust kasvatati küll kolm aastatuhandet, aga selle rikkuse tarbimist vajavad rahvad, kes on astunud nüüdisaegsesse ühiskonda alles äsja.

Veel suhteliselt hiljuti toimus sisseränne väljastpoolt Euroopat väga piiratult. Kehtisid ranged viisanõuded, otsene kultuuri- ja majandusvahetus oli kitsalt kanaliseeritud – mööda Aafrika rannikuid liikusid reisijateveol oma tegevusele mittevihjavad kaubalaevad, ÜRO-s ja UNESCO-s toimus paar-kolm ülemaailmset festivali-foorumit aastas vms. Euroopasse liikusid eeskätt endiste kolooniate asukad, kel oli olemas teatav afiinsus metropoliga (keele ja usu näol) ning kelle jahe vastuvõtt uuel kodumaal ei lisanud migratsioonile erilist indu.

Drastiliselt muutunud pilt

Globaliseerumine on nüüdseks olukorda muutnud. Kui tuua utreeritud näide, siis 20 aastat tagasi ei teadnud nälgiva suguharu pealik, et kusagil on maad ja rahvad, kes söövad kõhu täis. Praegu saab ta sellest internetist teada. Muide, selleski väljamõeldud näites peegeldub tõsiasi, et tehnoloogiline siire Kolmanda Maailma vaesematesse riikidesse edestab humanitaarset siiret. “Valgustatud” eurooplastele ei tule tihti pähe, et rohkem kui relvi ja mobiile vajatakse neis regioonides toitu, puhast joogivett, haridust ja arstiabi.

Üleilmastumisega seotud infovood kulgevad ka tagurpidi. Kui veel paarikümne aasta eest olid nälg, epideemiad, sündides surevad sajad tuhanded imikud ja genotsiid Aafrika, Kariibi ja Kagu-Aasia riikides õhtumaalastele sama hästi kui olematu probleem, on nüüd nende nähtuste õudust äratavad pildid osaks meie igaõhtustest teleuudistest. Kadunud on euroopaliku rahulolu ja turvatunde üks vaimseid komponente – teadmine, et küllusliku elu kõrval eksisteerib ka ebainimlik.

See teadasaamine tekitab tolerantse reaktsioonina arusaama, et Euroopal on moraalne kohustus aidata kas või vähestelgi pääseda arenenud maailma riikidesse, et nad murraks välja inimlikku ellu. See iseenesest üllas protsess on tänaseks andnud aga uue sotsiaalse kvaliteedi: tulnukad-immigrandid pole enam üksikud grupid, vaid terved sotsiaal-kultuurilised kooslused, kes hakkavad tajuma oma eriõigusi uuel kodumaal. Euroopa Liidu immigratsiooni seadusandluse üks põhimõtteid – immigrandi pere võib talle Euroopasse järele tulla – hakkab töötama võimendava transformaatorina, mistõttu paljud liikmesriigid on hakanud reformima oma rändealast poliitikat.

Sõnad ja teod vastuolus

Keerutamata tuleb nõustuda ilmse asjaoluga: immigrandid, nende sootsiumid ja lõimumine Euroopa ühiskondadesse on muutunud tõsiseks probleemiks, millest kõnelevad kasvavad rassilised pinged, sallimatus vähemuste vastu, vägivald ja kogukondlikud kriisid nagu peaaegu kodusõjaks kasvanud vastasseisud Prantsusmaal ja Saksamaal, terroristlikud vägivalla aktid Londonis ja Madridis. Ilmsiks on saanud selge lõhe selle vahel, mida Euroopa räägib (humanism, mitmekultuurilisus, religioosne sallivus) ja selle vahel, mis Euroopas sünnib (etniline ja rassiline vihkamine).

Kuna “vana Euroopa” demograafilise absorbeerumise võime on jõudnud teatava piirini, on kerkinud vajadus Euroopa Liidu enda uudse rolli väljatöötamiseks rände haldamisel ja suunamisel. Mis meie jaoks oluline – paljude arvates on olemas lihtne väljapääs: immigratsioonipressingu hajutamine EL-i uutele liikmesmaadele, sh Eestile.

See on valdkond, kus Eesti ja “vana Euroopa” huvid ei pruugi üksüheselt kattuda. Olemuslik vahe seisneb selles, et kui hollandlastele on probleemiks see, et iga kümnes nende hulgast on uustulnuk, siis iga kümnes eestlane kas küüditati või tapeti rohkem kui pool sajandit tagasi ja veel 15 aastat tagasi oli iga kolmas Eesti elanik mitte-eestlane.

Meie rahvusliku enesekaitse ressurss on piiratud: sündivus on endiselt väike, keelekasutus väheneb ja risustub, rahvuskultuuri ja -hariduse rahastamine kasvab aeglaselt. See tähendab, et mis tahes immigratsiooni liberaliseerimine ja ümberstruktureerimine Euroopa Liidu poolt vajab Eestis rakendumisel erilist tähelepanu.