TOOMAS PAUL: Seened ja Wertheri efekt

Eesti rahvalikus eeposes “Kevade“ on Kiire pere hädas, kuidas leida poisslapsele ilus nimi. See on mure, mis ei kao kuhugi. Tahaks midagi hästi kaunist ja erilist – on ju meie laps täiesti eriline! Mäletan oma suurt pettumust, kui selgus, et me esimesele tütrele pandud nimi oli tolle aasta TOP-is number üks ning kui ta kooli läks, oli tal klassis kolm nimekaimu…

Paraku, täpselt nii see käib. Tahad olla kõigest väest originaalne, ent siis selgub, et oled seda oma ajastu poolt ette antud kujul.

Ega need, kes panevad lapsele moenime, ei tee seda teadlikult trendi jälgides. Me lihtsalt oleme inimestena – näivalt sõltumatute indiviididena – ometi seened, täpsemini: seenekübarad, keda seob üksteisega nähtamatu seeneniidistik.

Inimest suunab sotsiaalse tõenduse printsiip. Me otsustame õige ja vale üle, jälgides, mida teised inimesed õigeks peavad. See põhimõte kehtib eriti juhul, kui meil tuleb otsustada, kuidas on õige käituda. Me peame mingit käitumisviisi antud olukorras õigeks sedavõrd, kui palju näeme teisi seda kasutamas. Olgu küsimus selles, mida hakata kinos peale tühja popkornikarbiga, kui kiiresti sõita teatud maanteelõigus või kuidas peolauas kana süüa – vastuse leidmiseks on oluline juhis see, kuidas talitavad teised meie kõrval.

Müügi- ja motivatsioonikonsultant Cavett Robert võtab selle kenasti kokku: “Kuna 95 protsenti inimesi on jäljendajad ja ainult viis protsenti algatajad, veenab teiste käitumine inimesi rohkem kui ükski muu tõestus, mida võiksime pakkuda.“ See teeb mõistetavaks, miks näiteks pikkades telesaadetes, millega kogutakse raha heategevusele, pühendatakse ebaproportsionaalselt palju aega juba oma annetuse teinud vaatajate kokku lugemisele. Õhin kisub kaasa.

Peale selle on oluline veel üks tingimus – sarnasus. Teismeliste vanemad ning õpetajad peavad neid sageli mässumeelseteks ja isemõtlejateks. Tavaliselt vastab see tõele ainult nende suhetes oma vanematega. Endasuguste hulgas alluvad nad äärmiselt kuulekalt sellele, mida eakaaslased õigeks peavad.

Meiega sarnaste inimeste käitumisviis näitab meile kõige kiiremini, milline käitumine võiks olla sünnis meiegi puhul. Küllap see on põhjus, miks me näeme televisioonist järjest sagedamini oma arvamust avaldamas “tavainimest tänavalt“. Reklaamitootjad teavad, kui tõhus viis mingit toodet müüa on näidata, et “tavalised“, normaalsed inimesed kasutavad seda ja see meeldib neile.

Kuid sotsiaalse surve printsiip ulatub argivalikutest sügavamale. Sotsioloog David Phillips on avaldanud  hulga uurimusi, milles ta osutab nn Wertheri efektile. Üle kahesaja aasta tagasi avaldas Goethe romaani “Noore Wertheri kannatused“. Sellel raamatul, mille peategelane teeb enesetapu, oli tähelepanuväärne mõju. Peale selle, et Goethe sai kohe kuulsaks, andis see tõuke kogu Euroopas levivale enesetappude lainele. Mõju oli nii tugev, et paljudes maades keelasid võimud selle romaani ära.

Sünged seosed

Phillips on oma uurimistöös jälginud Wertheri efekti tänapäevast ilmnemist. Eesti on liiga väike, et siinse statistika põhjal saaks teha üldistusi. USA on aga suur ning sealsed arvud annavad töödeldes usaldatava pildi. Phillips tegi oma järeldused, uurides Ameerika Ühendriikide suitsiidide ja õnnetusjuhtumite statistikat aastail 1947–1968. Ta avastas, et kahe kuu jooksul pärast iga suitsiiditeemalise esiküljeloo ilmumist kustutas ise oma eluküünla keskmiselt 58 inimest rohkem kui tavaliselt. Näib, nagu oleks tegemist doominokivide riviga, mis loogu langemiseks vajab vaid tühist tõuget. Mida suuremat tähelepanu meedia mõnele enesetapule pööras, seda rohkem oli järgnevaid enesetappe.

Aga statistikast selgus süngemaidki seoseid. Kohe pärast meedias laialt kajastatud enesetapulugusid suurenes lennuõnnetustes surma saanud inimeste arv kümme korda. Ka autoõnnetuste ohvrite arv kasvas järsult. Mis võiks olla selle taga?

Saanud teada kellegi enesetapust, otsustab häirivalt suur hulk ameeriklasi, et see on sobiv lahendus ka nende jaoks. Mõni neist viib oma mõtte täide sirgjooneliselt ja salatsemata. Kuid teised ei ole nii otsekohesed. On palju põhjusi, miks mõni inimene ei soovi, et tema vabasurmast teada saadaks – et kaitsta oma head nime, säästa perekonda häbist, võimaldada endast sõltuvatele inimestele kindlustusraha jne. Ta tahab, et tema surma peetaks õnnetuseks. Need inimesed põhjustavad meelega, kuid oma kavatsust varjates auto- või lennuõnnetuse, olles ise juht või kaasasõitja.

Graafikutest on selgelt näha, et oht on kõige suurem kolmandal-neljandal päeval pärast uudisloo avaldamist. Pärast lühi-

ajalist langust saabub umbes nädal aega hiljem teine kõrgpunkt. See näitab, et isikud, kes püüavad oma jäljendavat enesetappu õnnetuseks lavastada, ootavad selle sooritamisega paar päeva – võib-olla julguse kogumiseks, intsidendi kavandamiseks või oma asjade korda ajamiseks.

Tuleb välja, et sotsiaalse tõenduse printsiibil on nii ulatuslik ja tugev mõju, et toimib isegi nii põhimõtteliste küsimuste puhul nagu elu ja surma üle otsustamine. Iseloomulik on, et kui meedia eksponeeris noore inimese enesetappu, sõitsid ennast vastu puid, poste ja teetamme surnuks noored juhid, aga kui uudislugu käsitles eaka inimese enesetappu, juhtus õnnetusi vanemate juhtidega. Eeskujul on kalduvus motiveerida end tapma inimesi, kes on ohvriga sarnased – nüüd peavad nad õigustatuks ka enda surmaminekut.

Pärast David Phillipsi uurimustega tutvumist hakkasin mõistma ka mõningaid muid matkimisjuhtusid. Mäletate – möödunud sügisel teatati võikast loost, et Keilas vägistati järjepanu kaks alaealist tüdrukut. Kanal 2 uudistesaatele “Reporter” antud usutluses ütles neist ühe ema, et tal “on nüüd kahju surmanuhtluse kaotamise pärast. Sest ta ei usu vangla parandavasse toimesse. Ta lootis vaid, et vanglas karistavad vägistajat teised vangid. Oma last ta enam välja mängima ei luba“ (PM 14.10.2006). Pärast põhjalikku uurimist selgus, et viieaastast pisitüdrukut ei ole keegi kuritarvitanud (PM 15.12.2006). Kuid politseile laekus tütarlastelt hulgaliselt avaldusi, mis õnneks osutusid väljamõelduteks.

Nakkav eksimine

Kaks aastat tagasi hakkas ühtäkki lapsi ja vanainimesi üksteise järel metsa eksima. Kohalikud elanikud ja kaitsevägi käisid ümbruskonda kammimas ja meedia jagas vahetpidamata operatiivinfot. Ometi ei ole Eestis enam põlislaant, kõik metsa moodi alad on sirgete sihtidega varustatud ja kui kõmbid neid mööda otse mõne kilomeetri, oled metsast väljas. Ent eksimine nakkas. Ei pea arvama, et kõik kadumaminekud toimusid täie teadlikkusega. Kummatigi – tähelepanu ja hoolimine, mis sulle osaks saab, on ahvatlev. Möödunud suvel ei eksinud enam keegi, sest – avalikkust ei teavitatud otsimisoperatsioonidest.

Need näited on ekstreemsed ja puudutavad vaid väheseid. Kuid nad näitavad, et sotsiaalse tõenduse ja matkimise printsiip toimib nii heas kui ka halvas. Me usume, et meie oleme individualistid ja suveräänsed otsustajad, sest nii usuvad praegu kõik. Aga seegi usk on üks seenevõrgu niitidest, mis on meid kujundanud oma aja ja kultuuri kandjateks – kelle ussitanud, kelle läikiva kübaraga seenemikuks.

Arvamuslugu ajalehes ei ole koht, kus anda nõu eneseabiks. Aga lõpetuseks siiski paar positiivset sõna.

Psühhoos, näiteks paranoia või endogeenne depressioon, on olemuselt kehatekkeline ja kokkuvõttes selgub ta etioloogia biokeemia abil. Mõnigi kord tapavad tagakiusamisluulu all kannatavad patsiendid oma oletatava tagakiusaja. Sellegipoolest ei tarvitse lasta end juhtida fatalistlike lõppjäreldusteni. Viktor E. Frankl, Viini kolmanda süvapsühholoogia koolkonna, nn logoteraapia rajaja, räägib oma kogemustest psühhiaatrina, kuidas ta on näinud ka selliseid paranoiajuhtusid, mil oletatavale vaenlasele on andestatud. Andestaja ei lähtunud oma psühhoosist – see on tema jaoks ülim reaalsus –, vaid reageeris suuremeelselt sellest hoolimata. Headuski on juurtevõrk, mille kehastamiseks võib mullast pea välja pista.