Toomas Jürgenstein: Õpetaja – superstaar või hall hiireke?

Juhtusin möödunud nädalal ühel õhtupoolikul Tartus Raekoja platsil kohvitama. Istusin välimises reas ning möödakäijate naeratuste, viipamiste ja mõnesõnaliste tervituste tiheduse tõttu hakkasin aimama, mis tunne võib olla superstaaril. Tõusnud kojuminemiseks, jõudsin esimesel viiekümnel meetril vestelda kolme seltskonnaga ja umbes sama palju suhtlemissoove pidin käimasolevate jutuajamiste tõttu edasi lükkama.

Kohatud tuttavatest 90% olid mu praegused ja endised õpilased. Kuulsin, kuidas läheb algajal juristil, noorel loodusteadlasel, esimesi samme tegeval rahandusspetsialistil, juba tegijal IT-mehel. Kuid väga harva olen saanud vahetada mõtteid õpetajaks õppimise või kellegi pedagoogilisel tööl tehtavate esimeste sammude üle. Kui tahta, et järgmisi põlvkondi õpetaksid targad, head ja pühendunud pedagoogid, tuleb selle ameti noortele tõsiselt võetavaks kujundamiseks midagi oluliselt muuta.

Superstaari kujund võiks õpetajaameti positiivses võtmes mõtestamiseks päris hästi sobida. Eelkõige, kui otsida analoogiat võimalusest ennast koolis loominguliselt ja raame kombates teostada. Loomingulisuse võimalus koos inspireeriva tagasisidega õpilastelt võiks olla haridusvalikut tegevatele noortele atraktiivne argument õpetajaameti kasuks.

Tõsi, tunnetan siin üht olulist sisemist takistust. Nimelt domineerib koolisüsteemis suuresti soov olemasolevat seisundit säilitada. Näiteks on uuendusi ja arutelusid vaigistavaks hüüdlauseks saanud argument, et õpetajad on pidevatest reformidest tüdinud ning kooli võiks reformidega mõneks ajaks rahule jätta. Olen ka ise seda argumenti kasutanud, kuid vähemalt praegu ma mõtlen, et eksisin. Arvestades ühiskonnas toimuvaid kiireid muutusi ja soovi, et kool võimaldaks õpilastele positsiooni olla nende muutuste veduriks, mitte tagantjärele fikseerijaks, on pidevad reformid ja nende üle mõtlemine tegelikult vajalikud. Dünaamiliselt arenevasse kooliellu on ka noorel õpetajal juba seetõttu lihtsam siseneda, et ta saaks haaratud ühiselt õppivasse kollektiivi, kus piiride kujundamisel on ka temal oluline osa, mitte ei näidata talle nagu hallile hiirekesele kätte urg, millest ei tohi väljuda.

Ikka see töötasu

Teiseks võtmeküsimuseks on mõistagi töötasu. Mulle tundub, et pärast möödunud aasta streiki, kui õpetajatega keegi tõsiselt dialoogi pidada ei soovinud, süvenes oluliselt õpetajate rahulolematus ja kibestumine. Samas on noore õpetaja jaoks kindlasti samm edasi Jaak Aaviksoo poolt pärast jaanipäeva järjekordselt ja selgelt lubatud vähemalt 700-eurone ametipalk.

Millest noorel õpetajal aga puudu jääb, on ühiskondliku õigluse tunnetamine. Noore õpetaja puhul peab arvestama, et ta jääb suure tõenäosusega lapsepuhkusele. Last hoides teeb ta tõenäoliselt sama palju tööd kui karjäärile ja materiaalsele edule orienteeritud kursusekaaslane, kes saab aga mitu korda kõrgemat emapalka.

Suheldes pidevalt gümnaasiumieas noortega, pole ma muutusi õpetajaameti populaarsuses täheldanud. Samas on näiteks Tartu ülikooli tasemel viimasel ajal tihti räägitud õpetajakoolituse prioriteetsusest. Praegu on raske ennustada, kas noor õpetaja hakkab end tundma superstaari, halli hiirekese või kellegi kolmandana.

Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja