Toomas Jürgenstein: Kuidas rääkida nüüd aususest?
Koolis töötatud paarikümne aasta jooksul olen tähele pannud, et üha rohkem on hakatud rääkima õpetamise kõrval ka kasvatusest. Paraku pole üldine foon väärtuskasvatuseks koolides praegu väga soodus. Näiteks räägitakse gümnaasiumi riiklikus õppekavas gümnaasiumihariduse alusväärtustest: „Riiklikus õppekavas oluliseks peetud väärtused tulenevad „Eesti Vabariigi põhiseaduses”, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest.
Alusväärtustena tähtsustatakse üldinimlikke väärtusi (ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikke väärtusi (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus).”
Kus on eeskujud?
Vaadates meid ümbritsevat tegelikkust, lähevad mitmed asjad õppekava ideaalidest lahku. Veel kord Silvergate’i meenutades tuleb tõdeda, et kui mõni Eesti kõige populaarsema partei liige kinnitab, et erakonnale annetatakse maa ostmiseks kõrvale pandud sularaha või ämma kapis seisvaid rahapakke ja ministrid kinnitavad, et nad niisugust ilmselget udujuttu usuvad, on koolis väga raske kujundada õppekavas kirjeldatud väärtusi. Inimesed, kes peaksid noortele eeskujuks olema ja õppekavas kirjeldatud väärtusi esindama, räägivad ja käituvad ju ilmselgelt teisiti. Pigem kujuneb selles olukorras ühiskonnale suunatud sõnumiks kavaluse ja rehepapluse domineerimine tarkuse ja aususe üle ning järeldus, et tõde ei tule iialgi päevavalgele. Sellise sõnumiga aga ei tahaks küll ühtegi noort ellu saata.
Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli tõdes 20. novembri ETV saates „Ringvaade”, et ei tohiks leppida olukorraga, kus riiki valitsevad inimesed, kes avalikkusele valetavad. Muuli kinnitusel tuleks esmalt rääkida tõde Meikari rahastamisskandaali juhtumi kohta ja alles siis saame edasi minna ja vaadata, mida teistmoodi teha. Lisaksin, et prokuratuuri materjalides sisalduvate rahaannetajate ütluste näol on tegemist üsna fantaasiavaeste ja intellektuaalselt igavate väidetega, mida õpilane ei saa isegi kirjandis hoiatava näitena korralikult kasutada. Nende ütluste võimaliku tõesuse üle arutleminegi on üsna sarnane arvutimänguga, mis viib osaleja algusest peale tegelikkusele mittevastavasse virtuaalmaailma, kus kehtivad reaalsusele mittevastavad seadused.
Praegu tuleb tunnistada, et oluline lõhe õppekava väärtuskasvatuse ideaali ja tegelikkuse pakutavate eeskujude vahel on selgelt tajutav. Sellega seoses pole ma väga optimistlik ka tuleviku suhtes. Kas me ikka suudame kasvavale põlvkonnale sisendada väärtusi, mida oleme tulevase ühiskonna jaoks oluliseks pidanud?
