Töökohad, millega ei saa ühendust

Presidendiks Grabovoi ei saanud (sai hoopis Medvedev), küll aga õnnestus tal paljudele müüa surnust üles äratamise teenust, 1000 eurot tükk. Vene võimule see ei meeldinud ja mehike pandi vangi, kuigi Grabovoi kaitses ennast väitega, et nood inimesed ongi surnust üles tõusnud, ainult et kusagil mujal ja teise nime all ning nendega ei saa ühendust.

Savisaar pole loometöös üksi. Näiteks Hanno Pevkur rääkis registreeritud töötute arvu vähenemisest: „Meie töö on juba teises kvartalis näidanud mingeid positiivseid märke.” (EPL 14.05.) Päris laia joonega on Isamaa ja Res Publica Liidu eelmisel aastal vastu võetud tööplaan, mis lubas luua 30 000 töökohta. Ja tänavu veebruaris Juhan Parts raporteeriski, et 30 000 töökohta olevatki juba loodud. (ERR 01.02.)

Inimeste usk pooljumalatest poliitikutesse, kes peatavad määruste ja seadustega halva ilma ning tööpuuduse, on liigutav. Poliitikute soov usku toetada on mõistetav. Ometi arvan, et ei valitsus ega Tallinna linn pole loonud mitte ühtegi töökohta, isegi kui keegi tirib mu nina alla neoonvestis reisisaatja, et näe, selle töökoha ma lõin…

Töökohad teise nime all

Kuidas üldse töökohtade arv majanduses muutub? Lihtsustatult öeldes mõjutab seda kaks asja: (kogu)nõudluse ja majanduse struktuuri muutumine. Võib vaielda, kumb kahest faktorist on konkreetsel ajahetkel tähtsam. USA-ski käib arutelu, kus ühed majandusteadlased (Paul Krugman, Barack Obama majandusnõunik Christina Romer) arvavad, et praegu on põhiprobleemiks nõudlus, teised sama tunnustatud majandusteadlased aga, et suuremat rolli mängivad hoopiski struktuurimuutused ja ajaloolisest keskmisest suurem tööpuudus võibki saada uueks normiks.

Eesti riigi valik on olnud nõudlust mitte puutuda. Majandust ei stimuleerita. Nii on käitunud valitsus. Nii on käitunud Tallinna linn. Võid ju mõned reisisaatjad tööle võtta, aga kui samal ajal tõstad makse, kärbid, koondad ja vähendad investeeringuid (kas või selleks, et reisisaatjatele palka maksta), siis sa nõudlust ei suurenda ja töökohtade loomise asemel pigem vähendad neid.

Majandusstruktuuri muutmine on veelgi pikaajalisem protsess. Olukord, kus inimeste oskused, haridus ja isikuomadused ei lähe kokku tööturu nõudmistega, seda hoobilt ei lahenda. Eestis ei kajastu see ainult tööpuuduses, vaid ka väiksemas hõives. Võib arutleda hariduse, madala-kõrge lisaväärtusega töökohtade, puudega inimeste töövõimaluste või selle üle, kas pensionile ei minda liiga vara, kas vanemapalk ei hoia naisi tööturust eemal, kas välismaal töötavaid eestlasi saab tagasi tuua…

Teemat on rohkem kui ruumi. Praegu tuleb leppida Juhan Partsi mõttekäiguga, kes samas intervjuus, milles teatas, et on loonud 30 000 töökoha, möönis, et samal ajal on Eestis veel rohkem töökohti kaduma läinud. Ehk: töökohti kas on või ei ole. Kui on, siis teise nime all ja teises kohas ning ühendust nendega ei saa.