TÕNU PEETS: Kuuldused e-tervise ohtudest on liialdatud

Kogenud arstid väidavad, et pool diagnoosist selgub haigega vesteldes, veerand lisandub haige läbivaatamisest ja ülejäänud veerand uuringutest. See kõik – vestlus, läbivaatus, uuringud – võtab aega ja kogutud teave kristalliseerub diagnoosiks.

Nn laiendatud kliiniline diagnoos hõlmab haiguse täpset eritlust koos anatoomilise paikme, aktiivsusastme, organikahjustuse, funktsioonivaeguse ja muude detailide äramärkimisega. Sellise diagnoosi kaudu suhtlevad arstid omavahel, see annab edasi patsiendi meditsiiniliste probleemide tuuma. Korrektne kättesaadav diagnoos on suur aja (ja raha) kokkuhoid.

Vahel on ka nii, et lõplik diagnoos ei ole selge, patsiendile tehakse alles uuringuid ning eri uuringute tulemusi ja detaile saab mitut moodi interpreteerida. Selles faasis ei ole võimalik andmeid kindlasse diagnoosi kokku võtta ja iga arst, kes haigega tegeleb, vajab suuremal hulgal eelinfot. Mõnikord muudetakse diagnoosi ka tagantjärele: selgub, et tegemist on olnud hoopis teise haigusega, ja ka siis on vaja varasemate andmetega täpsemalt tutvuda.

Tihti on patsiendil mitu haigust korraga ja kogu tema mahukat terviseinfot ei saa väljendada lakooniliste diagnoosidega – ka siis on raviotsuste tegemiseks vaja anda hinnang eri analüüsidele ja uuringutele. Seetõttu on varasemate diagnooside ja uuringute kättesaadavus väga tähtis.

On tõsi, et meditsiiniline teave aegub, näiteks veresuhkrutase võib oluliselt muutuda juba tunniga, kuid suurem osa teabest aegub alles nädalate, kuude või aastatega. Selle aja jooksul, kui probleem on tõsisem, külastab haige sageli rohkem kui ühte arsti rohkem kui ühes raviasutuses. Üsna kindel, et ta suhtleb vähemalt kahe arstiga: pere- ja mõne eriarstiga. Üks põhiküsimusi praeguse tervishoiu puhul, kus detailirohkeid uuringuid ja analüüse tehakse palju, ongi: kuidas tagada patsiendi olulise terviseteabe kättesaadavus arstidele, kes teda ravivad?

Patsiendi teabega varustamine on teinekord üsnagi tülikas, kui see koosneb kümnetest paberilehtedest. Vahel pole kolleeg patsienti edasi suunates kaasa andnud kröömikestki meditsiinilist informatsiooni. Teinekord pole viga kolleegis, vaid patsiendis, kes täiesti süüdimatult on terve paki meditsiinidokumente lihtsalt koju jätnud. Mõningaid uuringuid saab korrata – mõningaid ka mitte –, kuid sageli tähendab see suurt raha- ja ajakulu. Lihtsam, kiirem ja odavam on vaadata varasemaid andmeid arvutist.

Ei saa väita, elektroonilise terviseloo mõte on täiesti uus. Digitaalne (s.t arvutisse sisestatud) terviselugu on üle Eesti juba juurutatud sisuliselt kõigis raviasutustes perearstidest suurte kliinikuteni. See on ravitöös väga suureks abiks ja pigem säästab kui kulutab aega. Keegi ei ole avaldanud arvamust, et digitaalsed terviselood pole ennast õigustanud ja tuleks kaotada. Vastupidi, neid infosüsteeme tahetakse aina täiustada ja see ka õnnestub. Kahjuks eri asutuste andmebaasid ei ühildu: üks ei näe, mis teine on teinud. Üleriigilise elektroonilise terviseloo eelis on vajaliku meditsiinilise info kättesaadavus kõigile arstidele (ja ainult neile), kes haigega tegelevad. Üksikjuhtudel ja erialati on varasema terviseteabe vajadus erinev ning on loomulik, et kõigi erialade arstid ei hinda seda vajadust võrdselt. Näiteks sisemeditsiini erialadel on terviseteabe kättesaadavus väga tähtis.

Kui haiged ise lekitavad

E-terviselugu pole mingi Eesti Nokia, see on nüüdisaegse arstiabi igapäevane töökeskkond, mis ühel või teisel moel on kasutusel paljudes arenenud riikides. Delikaatseid isikuandmeid on tulvil Eesti haigekassa andmebaas, kuhu kõik raviasutused ja apteegid saadavad elektrooniliselt andmeid, ja mitte keegi ei ole kurtnud, et see lekib või loksub.

Üleriigilise e-terviselooga on seotud infotehnoloogilisi ja andmekaitselisi probleeme, mis tuleb selgeks vaielda. Kuid e-terviselukku jääb andmete vaatamisest vähemalt jälg, ent seda, kes on vaadanud paberist ambulatoorset kaarti registratuuris või kabinetis, ei tea tagantjärele mitte keegi. Imestamisväärselt palju delikaatseid terviseandmeid pajatavad haiged ise oma kaashaigetele, põetajatele ja tuttavatele isegi linnaliinibussis. Delikaatseid andmeid lekib haiglapalatis mõnikord ikka veel ka nn suure visiidi ajal, kui arstid arutavad patsiendi haiguslugu omavahel teis(t)e haige(te) juuresolekul.

Üleriigiline e-terviselugu on hädavajalik ning mõistlikke vastuargumente ei ole. Samalaadsed terviseandmete infosüsteemid on toiminud Eestis edukalt juba aastaid. Loomulikult tuleb aktsepteerida inimese otsust oma andmeid e-terviseloos salastada või arstide eest diagnoose ja uuringuid tahtlikult varjata, kuid sel juhul peab ta paratamatult võtma endale ka vastutuse infosulust tekkida võivate eksiotsuste eest. Eks igaüks ole oma tervise sepp.

Varem samal teemal:

Margus Punab: Arstina tervise superandmebaasist, EPL 17.1