TÕNU ÕNNEPALU: Vanamoodsa kooli kaitseks

Lisaks saab koolist rääkides alati lõigata poliitilist profiiti, sest kool on midagi sellist, millega kõik on kokku puutunud ja enamasti edaspidigi puutuvad.

Õpetajadki on üks kaunis arvukas ja suhteliselt aktiivne valijagrupp.

Res Publica sai võimule osalt õpetajate toel, lubades heale õpetajale head palka ja muud sellist. Praktilise valitsemise käigus tuli muidugi välja üllatav tõsisasi, et head palka tahavad teisedki. Veel hullem, arstid ja bussijuhid lähevad muidu Soome tööle. Kuhu see õpetaja ikka läheb?! Pealegi on ju vaja ka teid remontida, riiki kaitsta ja makse alandada. Ühesõnaga, hea palk tuli natuke päevakorrast maha võtta ja seda enam rõhuda heale õpetajale.

Aga kuidas teha kindlaks, kes on hea õpetaja ja kes vähem hea, küsib endalt ametnik. Aga kuidas “meil ministeeriumis” tagatakse, et ametnikud ei tukuks niisama ega mängiks arvutimänge? Ikka sellega, et mõeldakse välja ja saadetakse “ülevalt alla” aina uusi aruandlusvorme, teste, tasemenõudeid. Kõiksugu sunduslikud koolitused on ka head asjad, esiteks pakuvad tegevust, teiseks saab teha linnukese enesetäiendusalase aruandevormi vastavasse lahtrisse. Ühesõnaga, õpetajaid tuleb rohkem kontrollida.

Õpetaja – avalik amet

Minu meelest on selles administratiivses ja reformaatorlikus tuhinas unustatud vähemalt kaks olemuslikku asja. Esiteks on õpetajaamet niigi üks avalikumaid. Igas tunnis vaatab talle klassist vastu paar-kolm-nelikümmend nõudlikku, kriitilist ja kaunis halastamatut silmapaari. Neil silmapaaridel on pealegi kodus vanemad, kes tahavad teada, kuidas kool neile kui maksumaksjatele seda va “haridusteenust” osutab. Ja õpetajal on veel ülemused ja kolleegid.

Muidugi, riik peab teadma, mis tema koolis tehakse. Aga usk, et just parem administratiivne kontroll ja selektsioon tagab parema õpetajate kaadri, on küll liialdatud. See on puhtalt ametniku lähenemine ja mulle tundub, et mida paremini makstuks muutub meie ametnikkond, seda enam hakkab maad võtma ka kõiketeadva ametniku mentaliteet.

Õpetaja on küll riigiteenistuja, aga siiski mitte ametnik ega ka teenuseosutaja. Õpetaja on õpetaja. See on üsna vana ja oma olemuselt kaunis konservatiivne amet. Siin ongi teine oluline asi, mis reformimise tuhinas kipub meelest minema. Kool on üks “vanamoodne” asutus, meeldigu see kellelegi või mitte.

Õpetaja õpetab koolis seda, mida ta ise koolis ja elus on õppinud. Ja räägitagu elukestvast õppest mis tahes – see on muidugi väga tähtis ja vajalik –, aga tõeline õppimisaeg on ikkagi noorus. Vana hobune võib küll õppida tegema nägu, et temagi oskab uusi trikke, aga uued ja noored hobused teevad neid ikka temast paremini. Ent on hulk trikke, mis ei vanane.

Oma põhiolemuselt on “moodne” kool kõigist suurtest reformidest hoolimata jäänud üsna samasuguseks, nagu ta paar-kolmsada aastat välja kujunes. Lapsed istuvad klassis ja õpetaja on klassi ees ja õpetab. On seal klassis nüüd ka arvuteid või muud kila-kola, see pole enam nii oluline. Kui needsamad arvutid tulid ja olid meie kõigi jaoks uued asjad, siis tundus, nagu oleks kooli uuendamise võti just neis. Arvutid said kooli, ja väga hea. Nüüd aga tuleb välja, et ega arvutikasutamine iseenesest nii suur kunst olegi, selle õpivad lapsed ära vaata et sõimeealisena. Arvuti õpetab ise ennast kasutama ja peale selle võib tema kaudu õppida veel hulga lollusi ja ka üht-teist kasulikku. Nagu elust ikka. Küsimus, nagu välja tuleb, pole ikkagi mitte arvutis, vaid õpetajas, kes õpetab, mis on tähtis ja mis pole, mida tuleb teada ja mida nii väga ei tule.

Hea õpetaja tunneb kaugelt

Õpetaja võime õpetada on aga minu kogemust mööda suuresti sünnipärane. See on üks suur ja sugugi mitte laialt levinud anne. Head õpetajad pole küll ühesugused, aga midagi on neis siiski ühist. Just tohutu soov ja jõud oma teadmisi ja väärtushinnanguid teistele edasi anda. Hea õpetaja ei pruugi olla väga suur erudiit ja veel vähem peab ta olema hea administraator või eksaktne aruandja. Tal ei pea ka olema pedagoogilist eriharidust, mida nüüd Eesti koolis suure innuga nõutakse.

Heas õpetajas, nagu heas iga eriala tegijas, on palju intuitiivset. Isegi hea arst ei ole alati parim meditsiiniteoreetik, vaid kasutab diagnoosi pannes ka oma arstivaistu. Õpetamine on aga vähemalt niisama keeruline protsess kui ravimine ja mitte kunagi pole sellest võimalik ei lõpuni ratsionaalselt aru saada ega seda ka lõpuni formaalselt hinnata.

Ometi tunnevad nii koolijuhid, lapsed ja nende vanemad kui ka teised õpetajad hea õpetaja (nagu ka hea kooli) juba kaugelt ära. Ilma igasuguse formaalse testimiseta. Kui koolidirektoritel oleks heade õpetajate järjekord ukse taga, küll nad siis juba oskaksid vähem headest lahti saada. Aga häda on just selles, et häid pole kunagi nii palju võtta, kui isegi parimad koolid vajaksid.

Heas õpetajas ja heas koolis on alati ka midagi vanaaegset, traditsioonilist. Teatav rahu, autoriteedi ja konservatiivsuse õhkkond, mis neid ümbritseb.

Rohkem kui liiga vanamoodsat kooli kardaksin ma küll liiga moodsat. Sest sellest, mis on täna moes, on suurem osa homme unustatud. Kool ja haridus on suurte süsteemidena olemuselt konservatiivsed. Neid ei saa ühtelugu ümber teha, ilma neid ülearu kahjustamata. Nad muutuvad, aga aegamisi, põlvkondade jooksul, kui tulevad uued õpetajad, kes on oma nooruses juba natuke teistsuguseid asju õppinud jne. Ja mis siis! Newtoni mehaanikat õpime ju ikka, hoolimata Einsteini ja teiste avastustest. Ja moraaliteemade arutamiseks on Tolstoi ja Tammsaare endiselt sama head kui olid “meie nooruses”.

Kui üks valitsus tõesti tahab koolile head, siis jätku ta natukeseks rahule, usaldagu selle suure konservatiivse ja omajagu nagu loodusliku süsteemi isearengut. Niikuinii ei tea me tegelikult, mida lapsed ülehomme oskama peavad. Aga nad peavad olema inimesed ja seda saavad neile õpetada ainult inimesed, mitte hästireguleeritud ja -testitud masinad. Isegi mitte head ametnikud ega klienditeenidajad.